Kuulutame oma metallofonimängija pühakuks
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tuletab meelde, et kõige tähtsam siin elus on jääda kindlaks oma põhimõtetele. Meie enda põhimõte on kõigele vaatamata ikka bändi teha.
Mis teha, keegi ei taha meid kuulata, kuna oleme punk. Näiteks, kui me esinesime Tallinna punkfestivalil „Pane pihta”, siis ortodokssed punkarid vilistasid meid lihtsalt välja. Osad rohelised üritasid meid sokutada esinema roheliste rattaretkel „Kuidas elad, Läänemaa?” Aga ürituse korraldaja Arne Valmis (!) nuuskis välja, et me teeme punki ja keelas meid ära. Keelati ära ka meie eelmises juhtkirjas mainitud tarbimisvastane kontsert Viru Keskuse aatriumis – meid süüdistati, uskuge või mitte, fekaaliporno levitamises. Oleme korduvalt kandideerinud esinemaks mitmesugustel festivalidel tudengibändide konkursist Woodstockini, kuid pole kunagi ühestki eelvoorust edasi pääsenud. Meid ei lasta isegi Viljandi Folgi vabalavale. Viimasel folgil oli Laura sunnitud organiseerima kevadbändi kontserdi ainsal vabal vabalaval – pargipingil. Tänavu hoiab politsei ilmselt sellegi ära, sest lobisesime rumalast peast Aleksander Sünterile välja, et oleme Viljandisse tulemas. Nagu alati spontaansete kontsertidega, nii läheb ka seekord: mingit tänavakaklust ei tule, politsei tõmbab lihtsalt juhtme välja ja soovitab meil viisakalt lahkuda.
Nendes keeldude ja perssesaatmiste ahelates haarab kevadbänd kinni igast pisimast võimalusest kuskil esineda. Näiteks, Jaan Pärn, meie toonane mänedžer, tegi kunagi diili keskerakonnaga: kesikud laenasid meile esinemiseks tasuta võimendid, kevadbänd ja Pärna pruut pidid aga keskerakonnale oma hääled andma. Nii õnnestuski korraldada publikurekordiga kevadbändi kontsert, ehkki, tõsi, kohale saabunud tuhandesed rahvahordid lahkusid enamuses pärast esimest kahte lugu. Muuseas, meie pole mingi erand, keskerakond ongi põhimõtteliste inimeste partei, kes viskavad nurka oma maailmavaate (paljudel polegi tegelikult poliitilisi vaateid) ja hakkavad võitlema õigete põhimõtete eest: Oper ajab raha välja jalgpalli edendamiseks, Kangro Kalevipoja ehituseks, Rebane Sakala Keskuse arenduseks, Kruuda ja Annus äri edendamiseks ja nii edasi. Küsite ehk ka Võsa Petsi kohta – temal oli lihtsalt raha otsas. Nii ka meie, vaprad rokkarid, kui saaks aga esineda, astume kohe kõik keskerakonda. Kui keegi küsib, et kuidas nii, siis vastame: „Noh, kutsuti ja tundus mõistlik, ega see Savisaar siis nii värdjas ju ka ei ole, ta toetab ju meie bändi”.
Aga see on ainult unistus, keskerakonda pole meid kahjuks kutsutud. Seetõttu astusime hoopis üliõpilasseltsi Liivika noorliikmeteks, sest meil lubati seltsi suure maja soojustatud keldris proovi teha. Erinevalt täisliikmetest ei maksa noorliikmed ka kuumaksu. Sellest polnud hullu, et meie akadeemilised isad ja vanamehed (kes olid meist umbes kümme aastat nooremad) selgitasid, et Liivika on karskusselts. Ega bändiproovis peagi õlut jooma, jõime koos kaasvõitlejatega pärast proovi hoopis Krooksus. Kui meie vokalistilt Vanalt Kartulilt fännid küsisid, et kuule, sa enne ju alati mõnitasid korporatsioone, aga nüüd astusid ise liikmeks, siis Kartul vastas rahulikult: „aga proovi on ju vaja kuskil teha, ega niisama pole mõtet esineda”. Meie kitarrist Jimi Hendrix aga avastas, et ta tegelikult ongi „olemuselt korporant – nisuke väheke tropp mees” – ja läbis hiljem ka edukalt Liivika vanamehe eksami. Peame ütlema, et nagu keskerakond, nii on ka korporatsioonid põhimõttekindlate meeste ühendused: ei loe siin moraal ega maailmavaade – omasid tuleb toetada, küllap siis toetatakse vastu. Seame eeskujuks Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis keelas peaminister Laaril tagandada välisminister Sinijärve. EÜS küll nõustus, et Sinijärv ei tule toime, kuid, hei, põhimõtteliselt ei tohi ju oma mehele nuga selga lüüa. Liivikal pole küll riigivalitsemise jõudu, kuid seltsi noorliikmed saavad vähemalt Aino Järvesoolt päritud majas pingpongi mängida ja bändiproovi teha. (Kuuldavasti lõpetas Liivika nüüd küll pingpongi ära, üüris maja välja ja vahetas Järvesoo lihtsalt sularahaks.)
Tänaseks on meid kahjuks Liivikast välja tõstetud, kuid oleme sellegipoolest endile kindlaks jäänud. Bänd kolis Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, kust meistki said kohe kõvad looduskaitsjad. Meie kammipillimängija Hull Priit küll kobises vaikselt, et „mina ja looduskaitse – kuidas need asjad küll omavahel seotud on?”, kuid me käskisime tal vait olla.
Vat rottide elu on selles mõttes vilets, et nii kui neil õnnestub end kuskil mugavalt sisse seada, hakkavad majaomanikud tegema rotitõrjet. Kui kevadbänd ja veel mõned sõprusbändid olid aastakese loodusringis müdistanud ning end juba peremeesteks lugesid, sai Zavoodi Zoblal villand ja ta viskas kõik rotid tänavale.
Nüüd oleme õnneks saanud jala katoliku kiriku ukse vahele. Kirikus on ju küllaga ruumi, et proovi teha ja bändi kola hoida – meil on palju vanu vene võime, mis võtavad kõvasti ruumi. Kevadbänd on otsustanud pöörduda katoliku usku. Käesoleva juhtkirjaga kuulutame ka oma metallofonimängija Maarja pühakuks. Vana Kartul, tuntud küünik, peab juba plaani, et võiks teha kevadbändi tuuri mööda Eesti kirikuid. Jimi Hendrix aga tunneb, et tegelikult ta ongi „olemuselt katoliiklane – nisuke tasane tüüp”. Ja kevadbänd ongi ju tegelikult gospel.
Kevadbänd, 26. juulil 07
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tuletab meelde, et kõige tähtsam siin elus on jääda kindlaks oma põhimõtetele. Meie enda põhimõte on kõigele vaatamata ikka bändi teha.
Mis teha, keegi ei taha meid kuulata, kuna oleme punk. Näiteks, kui me esinesime Tallinna punkfestivalil „Pane pihta”, siis ortodokssed punkarid vilistasid meid lihtsalt välja. Osad rohelised üritasid meid sokutada esinema roheliste rattaretkel „Kuidas elad, Läänemaa?” Aga ürituse korraldaja Arne Valmis (!) nuuskis välja, et me teeme punki ja keelas meid ära. Keelati ära ka meie eelmises juhtkirjas mainitud tarbimisvastane kontsert Viru Keskuse aatriumis – meid süüdistati, uskuge või mitte, fekaaliporno levitamises. Oleme korduvalt kandideerinud esinemaks mitmesugustel festivalidel tudengibändide konkursist Woodstockini, kuid pole kunagi ühestki eelvoorust edasi pääsenud. Meid ei lasta isegi Viljandi Folgi vabalavale. Viimasel folgil oli Laura sunnitud organiseerima kevadbändi kontserdi ainsal vabal vabalaval – pargipingil. Tänavu hoiab politsei ilmselt sellegi ära, sest lobisesime rumalast peast Aleksander Sünterile välja, et oleme Viljandisse tulemas. Nagu alati spontaansete kontsertidega, nii läheb ka seekord: mingit tänavakaklust ei tule, politsei tõmbab lihtsalt juhtme välja ja soovitab meil viisakalt lahkuda.
Nendes keeldude ja perssesaatmiste ahelates haarab kevadbänd kinni igast pisimast võimalusest kuskil esineda. Näiteks, Jaan Pärn, meie toonane mänedžer, tegi kunagi diili keskerakonnaga: kesikud laenasid meile esinemiseks tasuta võimendid, kevadbänd ja Pärna pruut pidid aga keskerakonnale oma hääled andma. Nii õnnestuski korraldada publikurekordiga kevadbändi kontsert, ehkki, tõsi, kohale saabunud tuhandesed rahvahordid lahkusid enamuses pärast esimest kahte lugu. Muuseas, meie pole mingi erand, keskerakond ongi põhimõtteliste inimeste partei, kes viskavad nurka oma maailmavaate (paljudel polegi tegelikult poliitilisi vaateid) ja hakkavad võitlema õigete põhimõtete eest: Oper ajab raha välja jalgpalli edendamiseks, Kangro Kalevipoja ehituseks, Rebane Sakala Keskuse arenduseks, Kruuda ja Annus äri edendamiseks ja nii edasi. Küsite ehk ka Võsa Petsi kohta – temal oli lihtsalt raha otsas. Nii ka meie, vaprad rokkarid, kui saaks aga esineda, astume kohe kõik keskerakonda. Kui keegi küsib, et kuidas nii, siis vastame: „Noh, kutsuti ja tundus mõistlik, ega see Savisaar siis nii värdjas ju ka ei ole, ta toetab ju meie bändi”.
Aga see on ainult unistus, keskerakonda pole meid kahjuks kutsutud. Seetõttu astusime hoopis üliõpilasseltsi Liivika noorliikmeteks, sest meil lubati seltsi suure maja soojustatud keldris proovi teha. Erinevalt täisliikmetest ei maksa noorliikmed ka kuumaksu. Sellest polnud hullu, et meie akadeemilised isad ja vanamehed (kes olid meist umbes kümme aastat nooremad) selgitasid, et Liivika on karskusselts. Ega bändiproovis peagi õlut jooma, jõime koos kaasvõitlejatega pärast proovi hoopis Krooksus. Kui meie vokalistilt Vanalt Kartulilt fännid küsisid, et kuule, sa enne ju alati mõnitasid korporatsioone, aga nüüd astusid ise liikmeks, siis Kartul vastas rahulikult: „aga proovi on ju vaja kuskil teha, ega niisama pole mõtet esineda”. Meie kitarrist Jimi Hendrix aga avastas, et ta tegelikult ongi „olemuselt korporant – nisuke väheke tropp mees” – ja läbis hiljem ka edukalt Liivika vanamehe eksami. Peame ütlema, et nagu keskerakond, nii on ka korporatsioonid põhimõttekindlate meeste ühendused: ei loe siin moraal ega maailmavaade – omasid tuleb toetada, küllap siis toetatakse vastu. Seame eeskujuks Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis keelas peaminister Laaril tagandada välisminister Sinijärve. EÜS küll nõustus, et Sinijärv ei tule toime, kuid, hei, põhimõtteliselt ei tohi ju oma mehele nuga selga lüüa. Liivikal pole küll riigivalitsemise jõudu, kuid seltsi noorliikmed saavad vähemalt Aino Järvesoolt päritud majas pingpongi mängida ja bändiproovi teha. (Kuuldavasti lõpetas Liivika nüüd küll pingpongi ära, üüris maja välja ja vahetas Järvesoo lihtsalt sularahaks.)
Tänaseks on meid kahjuks Liivikast välja tõstetud, kuid oleme sellegipoolest endile kindlaks jäänud. Bänd kolis Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, kust meistki said kohe kõvad looduskaitsjad. Meie kammipillimängija Hull Priit küll kobises vaikselt, et „mina ja looduskaitse – kuidas need asjad küll omavahel seotud on?”, kuid me käskisime tal vait olla.
Vat rottide elu on selles mõttes vilets, et nii kui neil õnnestub end kuskil mugavalt sisse seada, hakkavad majaomanikud tegema rotitõrjet. Kui kevadbänd ja veel mõned sõprusbändid olid aastakese loodusringis müdistanud ning end juba peremeesteks lugesid, sai Zavoodi Zoblal villand ja ta viskas kõik rotid tänavale.
Nüüd oleme õnneks saanud jala katoliku kiriku ukse vahele. Kirikus on ju küllaga ruumi, et proovi teha ja bändi kola hoida – meil on palju vanu vene võime, mis võtavad kõvasti ruumi. Kevadbänd on otsustanud pöörduda katoliku usku. Käesoleva juhtkirjaga kuulutame ka oma metallofonimängija Maarja pühakuks. Vana Kartul, tuntud küünik, peab juba plaani, et võiks teha kevadbändi tuuri mööda Eesti kirikuid. Jimi Hendrix aga tunneb, et tegelikult ta ongi „olemuselt katoliiklane – nisuke tasane tüüp”. Ja kevadbänd ongi ju tegelikult gospel.
Kevadbänd, 26. juulil 07
No comments:
Post a Comment