Oma teadliku elu algust mäletame me ähmaselt ja katkendlikult. Meenub Punapardi ootamine, kes lubas kõigile võrdsust, vendlust ja vabadust, ehkki me täpselt ei teadnud, mida need magusad sõnad võiksid tähendada. Aga Punapart ei viitsinud Moskvast kaugemale tulla, saati siis Eestisse. Ähmaselt meenub ka üürike vabaduseperiood Pätsu juhtimisel – saime esmakordselt tunda, et vabadus ka tegelikult olemas on, see jättis hinge igatsuse.
Nõuka ajal ja hiljem Balti ketis seistes unistasime üle kõige banaanist. Ja saabuski taas kauaoodatud vabadus: poe juurde tulid mustlased autotäie banaanidega. Eksivad need kes mäletavad, et banaanid olid kallid – mädanenud banaanid olid tegelikult üsna odavad ja lisaks imelisele banaanimaitsele oli neil veel imelisem vabaduse maitse. Me naersime Rein Kilgi üle, kes banaanikoori koju tassis ja kuivatas, vabadusest joobununa loopisime meie need prügikasti nagu suvalise jäätisepaberi. Hiljem õppisime nautima ka teisi eksootilisi puuvilju: ananassi, kiivit, laimi, melonit.
Ühel hetkel tekkis kahtlus: kas see siis ongi vabadus ja õnn? Kuidas saamegi olla õnnelikud ja vabad, kui peame kandma nõmedaid Tartu tenniseid ja Sangari velvareid? Muretsesime endile selga lahedad Adidase spordirõivad, milledes tundsime end vaba ja samas soliidsena. Meie liigutused polnud enam kammitsetud. Talvel aga panime selga õhkkerged, ent samas soojad sulejoped.
Algul oli kõik ilus, kuid vihmase ilmaga said dressipükste sääred poriseks. Alles nüüd märkasime, et liigume ringi jala nagu rotid, higistades ja ähkides suvel päiksepalavuses, külm tuul sundis aga pea õlgade vahele tõmbama. Sellise vabaduse eest me küll Balti ketis ei seisnud! Niisiis, loksusime bussiga Saksamaale ja ostsime autod. Meie kammipillimängija Hull Priit, kes on olnud alati hädas õllekõhuga, liikus nüüd oma Sierra mugavas ja turvalises istmes tuulekiirusel nagu meiegi. Mõistsime hoobilt, et autodes peitubki vabadus, täpsemalt, kiiruses, mugavuses, suuruses ja kütusesäästus.
Samal ajal saime lõpuks ometi tööd ja meie palgad hakkasid kiiresti tõusma. Trummar Fireman sussutas Tallinn-Tartu maanteel shaslõkki, vokalist Vana Kartul kirjutas projektitaotlusi Pharesse ja Sapardisse, Hull Priit valvas akut, bassitibi Big Mama tootis karastusjooke, kitarrist Hendrix jagas postkastidesse kriitpaberil reklaame. Olime kõik projektijuhid. Tööpäevad venisid kahekümnetunnisteks ja puhkepäevi ei olnud. Mõnda aega polnud meil mahtigi mõelda vabadusele.
Viimaks mõistsime, et vabadus ei saa olla rutiinne töötamine kui orav rattas. Otsustasime võtta Aja Maha ja minna Puhkusereisile – Helsingisse, Serena veeparki. Vabadus seisnebki selles, et sa saad kõikjal maailmas vabalt ringi liikuda, erinevaid paiku ise vahetult kogeda. Järgmisel aastal tiirutasime juba kaatriga Hispaanias Päikserannikul. Hull Priit, et hoiduda aruandlusest, emigreerus Malediividele ja rajas seal offshore firma. Teated temast jäävad üha harvemaks. Praegu on tal kuuldavasti rinnakas neegrinaine, viis shokolaadilast ja väike kummipuuistandus.
Fireman aga ei suutnud õppida piisavalt efektiivselt lõõgastuma ja hakkas jooma. Üha rohkem toodavad tema vanalinna söögikohad kasumit ja tal jääb seda rohkem aega keskenduda põhitegevusele – see on joomine. Vabaduse idee on ta unustanud, ise väidab ta, et joomine ongi tema vabadus. Kõik on mõttetu, ütleb Fireman. Sellest järeldub vältimatult, et kõige mõistlikum on lihtsalt juua.
Nii möödusid aastad töötades ja puhkusereisidel. Kõik tundus täiuslik – kuid siiski mitte päris! Mis on väärt vabadus ilma pidepunktita? Vabadus vajab tuge kust sirutada laiali oma võrseid – inimene vajab kodu! Õnneks läks meie majandusel nii hästi, et ilusa palumise peale andis BIG meile suure kodulaenu. Rajasime endile Tallinnast välja avarale põllule ilusad ja hubased kodud. Tuultele avatus – see on vabadus! BigMama pole aga siiani välja mõelnud, kuidas kujundada veranda. Ükski disain pole piisavalt „öko“. Üks on aga selge – verandas peab olema avatust, vabadust! (Bändiproovi pole BigMama ammu enam jõudnud.)
Meie, ülejäänud, vedeleme nüüd niisama diivanil jõude, sügame mune ja klõpsutame teleka pulti. Kõik on täiuslik, kuid mõnikord tabame end küsimast: kas sellest LCD ekraanist rääkiski Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään“? Aastal 88 koos lauldes virvendas silme ees midagi muud, midagi tabamatut. Mis see küll võiks olla?
Nõuka ajal ja hiljem Balti ketis seistes unistasime üle kõige banaanist. Ja saabuski taas kauaoodatud vabadus: poe juurde tulid mustlased autotäie banaanidega. Eksivad need kes mäletavad, et banaanid olid kallid – mädanenud banaanid olid tegelikult üsna odavad ja lisaks imelisele banaanimaitsele oli neil veel imelisem vabaduse maitse. Me naersime Rein Kilgi üle, kes banaanikoori koju tassis ja kuivatas, vabadusest joobununa loopisime meie need prügikasti nagu suvalise jäätisepaberi. Hiljem õppisime nautima ka teisi eksootilisi puuvilju: ananassi, kiivit, laimi, melonit.
Ühel hetkel tekkis kahtlus: kas see siis ongi vabadus ja õnn? Kuidas saamegi olla õnnelikud ja vabad, kui peame kandma nõmedaid Tartu tenniseid ja Sangari velvareid? Muretsesime endile selga lahedad Adidase spordirõivad, milledes tundsime end vaba ja samas soliidsena. Meie liigutused polnud enam kammitsetud. Talvel aga panime selga õhkkerged, ent samas soojad sulejoped.
Algul oli kõik ilus, kuid vihmase ilmaga said dressipükste sääred poriseks. Alles nüüd märkasime, et liigume ringi jala nagu rotid, higistades ja ähkides suvel päiksepalavuses, külm tuul sundis aga pea õlgade vahele tõmbama. Sellise vabaduse eest me küll Balti ketis ei seisnud! Niisiis, loksusime bussiga Saksamaale ja ostsime autod. Meie kammipillimängija Hull Priit, kes on olnud alati hädas õllekõhuga, liikus nüüd oma Sierra mugavas ja turvalises istmes tuulekiirusel nagu meiegi. Mõistsime hoobilt, et autodes peitubki vabadus, täpsemalt, kiiruses, mugavuses, suuruses ja kütusesäästus.
Samal ajal saime lõpuks ometi tööd ja meie palgad hakkasid kiiresti tõusma. Trummar Fireman sussutas Tallinn-Tartu maanteel shaslõkki, vokalist Vana Kartul kirjutas projektitaotlusi Pharesse ja Sapardisse, Hull Priit valvas akut, bassitibi Big Mama tootis karastusjooke, kitarrist Hendrix jagas postkastidesse kriitpaberil reklaame. Olime kõik projektijuhid. Tööpäevad venisid kahekümnetunnisteks ja puhkepäevi ei olnud. Mõnda aega polnud meil mahtigi mõelda vabadusele.
Viimaks mõistsime, et vabadus ei saa olla rutiinne töötamine kui orav rattas. Otsustasime võtta Aja Maha ja minna Puhkusereisile – Helsingisse, Serena veeparki. Vabadus seisnebki selles, et sa saad kõikjal maailmas vabalt ringi liikuda, erinevaid paiku ise vahetult kogeda. Järgmisel aastal tiirutasime juba kaatriga Hispaanias Päikserannikul. Hull Priit, et hoiduda aruandlusest, emigreerus Malediividele ja rajas seal offshore firma. Teated temast jäävad üha harvemaks. Praegu on tal kuuldavasti rinnakas neegrinaine, viis shokolaadilast ja väike kummipuuistandus.
Fireman aga ei suutnud õppida piisavalt efektiivselt lõõgastuma ja hakkas jooma. Üha rohkem toodavad tema vanalinna söögikohad kasumit ja tal jääb seda rohkem aega keskenduda põhitegevusele – see on joomine. Vabaduse idee on ta unustanud, ise väidab ta, et joomine ongi tema vabadus. Kõik on mõttetu, ütleb Fireman. Sellest järeldub vältimatult, et kõige mõistlikum on lihtsalt juua.
Nii möödusid aastad töötades ja puhkusereisidel. Kõik tundus täiuslik – kuid siiski mitte päris! Mis on väärt vabadus ilma pidepunktita? Vabadus vajab tuge kust sirutada laiali oma võrseid – inimene vajab kodu! Õnneks läks meie majandusel nii hästi, et ilusa palumise peale andis BIG meile suure kodulaenu. Rajasime endile Tallinnast välja avarale põllule ilusad ja hubased kodud. Tuultele avatus – see on vabadus! BigMama pole aga siiani välja mõelnud, kuidas kujundada veranda. Ükski disain pole piisavalt „öko“. Üks on aga selge – verandas peab olema avatust, vabadust! (Bändiproovi pole BigMama ammu enam jõudnud.)
Meie, ülejäänud, vedeleme nüüd niisama diivanil jõude, sügame mune ja klõpsutame teleka pulti. Kõik on täiuslik, kuid mõnikord tabame end küsimast: kas sellest LCD ekraanist rääkiski Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään“? Aastal 88 koos lauldes virvendas silme ees midagi muud, midagi tabamatut. Mis see küll võiks olla?
No comments:
Post a Comment