Naeruväärne sammas
Käisime eelmisel nädalal Tallinnas kontserti andmas. Kuna me jääme tavaliselt hiljaks ja ei jõua soundchecki, siis otsustasime seekord end ületada. Lisaks sellele, et üritasime eelnevalt kõik lood korralikult selgeks õppida, hakkasime juba varavalges hääletama. Autojuhid ületasid meie ootusi ja võtsid meid kohe peale. Üldse peabki ütlema, et mida ilusamateks muutuvad autod, seda paremini võetakse peale. Me ise oleme nende autode omanike peale kadedad, nimetame neid halvustavalt keskklassiks, rikkuriteks, pededeks jne. Kui nad meid oma tagaistmele võtame, siis oleme muidugi viisakad. Viimasel Tallinna-tretil rääkisid need „peded” muidugi Tallinna rajatavast vabadussambast. Nad olid kõik igasuguse samba vastased: mõttetu rahva raha raiskamine, anakronistlik madalalaubaliste värk, Eesti teeb sellega end lihtsalt lolliks.
Me julgesime ka autojuhtidelt küsida, miks nad meid peale võtsid. Mersumees ütles, et ta isegi tudengipõlves hääletas palju ja on sellest õppinud selgeks elementaarse solidaarsuse: ole sa automees või jalamees, kõigil on võrdsed õigused, sealhulgas liikumisvabadus. Niisugust solidaarsust polevat aga vabadussamba pooldajatel, kelle meelest hääletajad on lihtsalt rahvarämps – ostku endale vähemalt mingi pann kui paremast autost jõud üle ei käi. Tõepoolest, miks ei võtnud meid peale ükski vabadussamba pooldaja? Ju nad siis ei näe, et me oleme tegelikult nendega võrdsed.
Maasturimees (meie slängis masturbeerija) seletas: hääletaja pealevõtmine ei maksa midagi, küll aga säästab hääletaja raha, ühiskond toimib efektiivsemalt, maksud ei tõuse, majandus maandub pehmelt. Samas, vabadussamba meestel niisugune mõistus puudub – nemad panevad kogu raha sambasse, mis ei tooda sentigi. Hääletajaid nad siis ka peale ei võta, kuna ei taipa niikuinii ühiskonda efektiivsemaks muuta. Tõepoolest, pidime meiegi nentima, ega see vabadussamba seltskond ju tulevikule ei mõtle, ikka minevikule.
Üks naisterahvas, kellele värske mees-sõber oli ostnud kollase Kia, võttis meid peale puhtast kaastundest. „Eesti on väike,” kõneles ta, „iga inimene on tähtis. Vihma võib ka hakata sadama ja te võite niimoodi külmetuda.” Ta ei pidanud paljuks isegi meile Neste tanklast jäätist osta. „Valitsusel pole aga mingit kaastunnet,” jätkas see tubli naine, kes töötas Tallinki osakonnajuhatajana, „kaastundlik komisjon mõtleks ka meie koduvenelastele, maausulistele ja patsifistidele, keda niisugune sammas ju ainult ärritab.” Ka meiega pole see sammas arvestanud, sest me ei mäleta ajalootundidest Vabadussõjast tuhkagi ja ei tahagi midagi mäletada.
Fallos ja rist - lihtsa Eesti inimese teejuhid
Aga kuna me jõudsime Tallinnasse neli tundi enne saundi algust, siis leidsime aega ka näitusel võidutöö kavandiga tutvuda. Kavand oli suhteliselt väike ja süütu, kuid kui meile selgitati, et see hakkab kõrguma all-linnast üle Toompea, viis kujutlusvõime bändi meesliikmed aega, mil kauges nooruses alasti peegli ees seistes avastasime enda väikse tilli kasvanud mehiseks, lahinguvalmis falloseks – oh, sa kurat, mis sellega kõik teha saab! Sellega saab naisi panna, nii et nad nutavad mul käes. Nad paluvad „ära tee, mul on valus,” aga mina rautan neid seda kõvemini ja maksan neile kätte kõige alanduse eest. Siis ma pritsin naised oma seemet täis ning sellest hetkest alates peavad nad mulle alluma ja minu jõudu tunnistama.
Meie bändi naisliikmed kiljatasid hirmunult, kui kuulsid, et kahekümne kaheksa meetrine fallos seatakse püsti. Kuid nad kohanesid olukorraga kiiresti – ega nad mingid eilased ole. Nad katsusid halva mängu juures head nägu teha, tänasid viisakalt muuseumitöötajaid ning põgenesid peldikuakna kaudu. Hiljem saundtshekis nad vabandasid, et see sambakavand olnud väga tore, aga neil olevat kiire olnud ja pea olevat ka valutanud.
Aga bändi meesliikmed jäid muuseumisse sammast imetlema – niivõrd hea oli jälle tunda seda kunagist võitu ja vabadust, mis selle fallose näol ootamatult sülle langes, pärast alandavat lapsepõlve, kus isa-ema ja õpetajad meid kamandasid ja tüdrukud meie üle itsitasid. Samba ümber tungles teisigi mehi erinevas vanuses, silmis imeline rõõm, ning meie pead polnud enam norgus, vaid me hoidsime lõugu võimukalt õieli ja selgi sirgetena.
Kõige rohkem vaidlusi tekitas tohutu rist selle samba otsas. Me olime näinud seda sümbolit kirikus altari kohal, kusjuures risti külge oli naelutatud verine, surnud mees, kes vaatas etteheitvalt meie peale: „vaadake, teie tapsite mu jõhkralt ja piinarikkalt, aga kui te olete korralikud, võite loota minu andestusele”. See õõvastav sümbol – seda näeme ka kaeblikult huilgaval kiirabiautol ning vägivaldses ajaloofilmis rüütlite kilpidel – oli nüüd tõstetud meie samba tippu.
„Rist on meid tapnud Saksa ja Taani ristirüütlite märk,” pahandas meie transamees Meelis, „Aga just Vabadussõjas, Võnnu lahingus, saime neist jagu. Pandagu selle fallose otsa hoopis mingi Eesti sümbol, näiteks Kuldmamma!”
Vahepeal oli jälle mehi juurde kogunenud – peaminister Andrus Ansip oma turvameeskonnaga püüdis lähemale trügida. „Rist on tegelikult päris hea idee,” seletas Andrus tasakaalukalt. „Ristirüütlid lõid barbaarsesse Eestisse korra majja ja meid võeti lõppkokkuvõttes Euroopasse. Rist loob euroopalikku korda, manitseb inimesi töökusele ja korralikkusele: naised, kuulake meeste sõna; mehed, ärge tapke, ärge varastage, ärge rikkuge abielu, olge sõnakuulelikud ja alandlikud, küllap Jumal ja minagi siis näeme, et te olete õiged.”
„Kuule Andrus, sellist juttu rääkisid sa mulle juba kaheksakümne kuuendal aastal Kukulinna pioneerilaagris, kui korjasid kõigilt allkirju kirjale Karl Vainole ja Arnold Rüütlile, et need Maarjamäe memoriaali ometi valmis ehitaksid.” vaidles meie kitarrist Jimi, „Aga mis vabadussammas see on, mis manitseb inimesi orjalikkusele?”
„Kallis Jimi, ega siin polegi mõeldud inimese vabadust,” jäi Ansip ometi rahulikuks, „vaadakem asju laiemalt! See on Eesti vabadus. Õppigem mõtlema riiklikult! Eesti võitles ennast vabaks. Selleks, et see vabadus säiliks, peab iga kodanik osa oma isiklikust vabadusest riigile ohverdama. Muidu tulevad venelased ja panevad siia punase viisnurga.”
„Põhiline on ikka see fallos,” sekkus üks turvameestest, et vaidlejaid lepitada. „See tuletab meelde, kuidas me Vabadussõjas venelastele peksa andsime. Kui venelased seda sammast näevad, siis on nad madalad kui muru ja ei julge enam linna peal mässata.”
„Jah, kuradi venelased,” hõikas meie trummar Veiko vahele, „paras neile, et nad tookord Vabadussõja kaotasid, selleks ongi seda sammast vaja, et nad oma kaotust igavesti mäletaksid.” Seepeale kostis heakskiidumõmin – kõik nägid, et võidusammas on ikka õige asi, ja surusid Ansipil tänulikult kätt.
Monument keskklassi vabadusele
Pärast saundtshekki läksime verekeskusesse doonoriteks. Nimelt selgus, et tegemist pole mitte tavalise kontserdiga, vaid ühtlasi doonoripäevaga ja Prussakovi Nimelise Rattaühingu kümnenda aastapäevaga. See nn „rattaühing” on alati võidelnud kõige eest, kes on elule jalgu jäänud: inimesed, kes vajavad doonoriverd; jalgratturid, kelledele autod pidevalt otsa sõidavad; raamatupood, mis ei suuda kesklinnarenti maksta; Husseini Iraak, kelle vastu oli kogu maailm. Ka kevadbändi on nad alati kuulanud, kuna oleme luuser-bänd.
Muuhulgas olid prussakovlased välja munenud ka vabadussamba konkursil teiseks tulnud töö „Meie inimesed”. See oli erinevas vanuses tiim arhitektidest, semiootikutest, filosoofidest, ajakirjanikest, sotsiaalteadlastest. Kuna nad said ka 150 000 krooni suuruse preemia, siis nõudsime pärast kontserti, et nad meile õlut välja teeksid. Kuid selle asemel nad hoopis kiitsid meie bändi Eesti parimaks ja meenutasid, et Tallinnas on kuiv seadus. Nad jootsid meile esinemishonorariks, niisiis, keefiri ja andsid selgitust nende „vabaduspulkade” kohta.
„Me loobusime fallilisest sambast kui naisi diskrimineerivast sümbolist” ütles tuntud noor arhitekt ja demokraat Marten Kaevats, keda pereringis kutsutakse Väikevennaks. „Miks ei võiks teha niisugust sammast, mis arvestab ka naistega – ja üldse inimestega? Teiseks, mis kasu on riiklikust iseseisvusest kui inimene pole ikka vaba? Niisiis loobusime me ahistavast ristist ja täitsime kogu etteantud territooriumi pulkadega ehk Eesti inimestega. Me leidsime, et vabadust ei saa tähistada sünge sammas, vaid vabadus tuleb tuua inimesteni. Nii sümboliseerivadki hoopis meie arvukad postid Eesti rahvast kogu selle mitmekesisuses. Iga pulk võib teisest erineda, oma mõtteid mõelda ja oma lugu jutustada. Läheb teile veel keefiri, bändimehed?” Peab ütlema, et see seltskond on tõesti väga sümpaatne ja õilsameelne. Nad suhtuvad Eesti naistesse või vähemalt oma tiimikaaslasesse ajakirjanik Merit Koplisse niivõrd suure lugupidamisega, et suutsid saada üle kiusatusest jälle oma fallost eksponeerida. Ehkki Prussakovi pulkinimesed olid maa küljes kinni, oli neid vähemalt märgatud – siit vabaduseni on vaid väike samm.
Kas pole paradoksaalne, küsib nüüd kevadbänd. Vabadussamba teevad need loojad nendele inimestele, kes pole tegelikult oma mõtetes vabad, vaid kes elavad autoritaarse kollektivismi müüdis. Need on inimesed, kelle tänuväärne võitlus Eesti vabaduse eest tuleneb nende kinnismõtetest ehk mõtlemisvabaduse puudumisest. Aga just nende inimeste ennastohverdava töö ja võitluse vili ongi Eesti riiklik iseseisvus, millele on rajatud vaba mõtlemisega keskklass: mersumees, masturbeerija ja Tallinki osakonnajuhataja. Ärge siis mõnitage neid samba-inimesi! Ilma nendeta oleksime Nõukogude Liidus, valiksime Putinit ja sõidaksime null-kuuega. Püstitatagu siis see sammas, et lihtne tööline võiks suurema innuga hommikuti üles ärgata, pühendamaks oma elu keskklassi rahakotile.
Jah, see on hindamatu kingitus, et Eestil on nii arenenud intelligents: arhitektid, semiootikud, filosoofid, jalgratturid, ajakirjanikud, sotsiaalteadlased. Neil tuleks meie meelest lasta ka see Prussakovi alternatiivne monument üles seada – vabade ja võrdsete inimeste pluralistlik bigbänd. See oleks tegelikult monument mersumehele, masturbeerijale ja Tallinki osakonnajuhatajale, kes on oma mõtlemises vabad inimesed. Nad ise ei saanud monumendikonkursis osaleda ja neil pole ka aega seda kunagi külastada, sest nad on nii hõivatud: eluasemelaen, autoliising, ülemus, abikaasa, lapsed, imidž – see kõik röövib nende vaba aja. Ärge unustage, need vabad inimesed teevad vahest rohkemgi tööd kui orjad! Kuid kelle heaks? Eks ikka sellesama intelligentsi heaks, kes neid oma monumendiga tunnustada tahtis. Kui poleks Tallinna oma tuhandete vabade ettevõtjatega, siis poleks võimalik ülal pidada ka Tartut.
Monument intelligentsi vabadusele
Me olime küll kuulnud Väikevenna seisukohta, kuid siiski ei näita see veel, mida arvab asjast Eesti intelligents tervikuna. Tasakaalustatud pildi saamiseks otsustasime intervjueerida ka teisi Tallinna mõttehiiglasi.
„Mis sina sellest sambajandist arvad?” küsisime dissidentlikult ettevõtjalt Erko Valgult, rattaühingu juhilt. „Kas sinul pole mitte täna sünnipäev? Palju õnne!” Kuid Erko juba magas ja me ei saanudki teada, mis uued ideed tema peas võivad liikuda.
Tuntud noor semiootik ja luuletaja Mihkel Kaevats oli küll veel ärkvel, kuid tema geniaalse aju oli täielikult vallutanud meem viimasest marsast – peagi oli intellektuaal kadunud.
Ka meil käskisid Tallinna inimesed voodisse heita. Selles linnas polegi kombeks öö läbi ringi jõlkuda, vaid heidetakse magama, et hommikul kainelt ja puhanult tööle asuda: Erko sõitis esimese katamaraaniga Helsingisse, Väikevend lendas Hispaaniasse jne.
Hommikul külastasime professor Rein Ruutsood, kes peaks ometi olema juba nii vana mees, et ei lase suurlinna tühjast sekeldamisest end kaasa vedada ja on nõus vabaduse teemal filosofeerima. Kuid eksisime – tuntud sotsiaalteadlane oli hõivatud koduveini ajamisega. Ei mingit süvaanalüüsi – jõime klaasi toorest, haput õunaveini ja reisisime tagasi Tartusse, et anda hooaja avakontsert Roki ja Rolli Klubis.
Seekord võttis meid peale järjekordne intellektuaal – kolumnist Andrus Kivirähk, kes on kogunud tuntust ühiskonnakriitiliste võllanaljadega. Omavahel ajab meie esihumorist aga täitsa mõistlikku juttu. Ka tema oli samba vastane, sest see ahistavat vähemusi ja inimesi üldse ning degradeerib Eesti Venemaaga samale arengutasemele – Pätsi aega. „Niisugune ristiga sammas sobiks pigem kusagile surnuaiale,” laitis ussisõnade teadja. „Minu ettepanek on, et unustame selle Vabadussõja üldse ära.”
Me taipasime, et Eesti intelligents ei vajagi vabadussammast, isegi mitte Kaevatsite „Meie inimesi”. Intelligentsi jaoks „meie” tähendab ju tegelikult tervet maailma, „meie” hulgas on isegi Hussein ja bin Laden. Vabadus ei saa intelligentsi jaoks olla järelikult ei rohkem ega vähem kui terve maailma vabadus. Nii saatis intelligents Eesti poisid Afganistani ja Iraaki, et ka mosleminaised saaksid vabaduse. Püstitatagu siis kolmas vabaduse monument meie intelligentsile! Sellel monumendil võiks olla õnnelik Afganistani koolitüdruk arvutit näppimas, Põhja-Korea riisikasvataja traktoriroolis ja Sudaani neegrinaised õlut limpsimas. Ainult niisugust vabadust tunnistab meie intelligents. Puhtalt eestikeskne vaade jääb aga paratamatult liiga natsionalistlikuks, konfliktseks, väiklaseks, nartsissistlikuks, ksenofoobseks, kolklikuks, lühinägelikuks.
Vabadus või armastus?
Roki ja Rolli Klubis pidi meie kontsert algama kell seitse, kuid lükkus üheksa peale. Niisiis, ei jäänud meil muud üle kui istuda ja mõistatada, kas Roll ise ka end näole annab ja õlled välja teeb. Kõigil oli ootamisest frustratsioon. Jutt läks igasuguste suhete peale.
„Mina ei suuda kunagi ühtki inimest puudutada,” kurtis Kartul, „isegi terekätt ei julge ma kellelegi anda, sest austusest teise privaatsuse vastu kardan teda kuidagi ahistada.”
„Mina ei julge inimesi isegi mitte kõnetada,” pihtis seepeale Jimi. „Ma kardan paaniliselt, et võiksin kedagi segada.”
„Minuga on lugu veelgi hullem,” keeras nüüd Helen vindi üle. „Mina häbenen inimesele otsa vaadata, isegi vilksamisi ei julge kedagi vaadata. Kogu aeg on niisugune tunne, et teine inimene tahab vaba olla ja mina ahistan teda oma pilguga. Aga häda on selles, et nii ma ei leia endale meest.”
„Mina tahaksin ka pruuti,” muretses varumees Veiko, „aga ma ei ole nõus vabadusest loobuma. Ma olen isemõtleja ja ma pole nõus, et keegi mind piiraks.”
Kohutav lugu, mõistsime me äkitselt ja ühiselt. Võideldes vabaduse eest ei olnud me märganudki, et vabadus on tegelikult võõrandumine ja üksindus. Selgub, et me oleme iseenda ja kaasinimeste vabaduse nii tähtsaks teinud, et ei saa enam üksteise poole vaadatagi. Kes see siga oli, kes meile valetas, et vabadus on hea? Vabadus on ju tegelikult halb! Vaat siis, kuhu vabadus välja viib! Imelist jumalikku valgust heitev pirn lõi korraga põlema meie peades ja südametes. Inimene peaks püüdlema hoopis vabaduse vähenemise suunas, vastastikuse sõltuvuse, koostöö ja armastuse eest!
„Mind ei huvita enam vabadus. Pistke persse oma vabadussammas!” hüüdis Kartul, kevadbändi liider. „Tänasest päevast peale hakkan ma hoopis armastama! Teid kõiki siin ümber!” Midagi nii ilusat ja sügavalt õiget polnud keegi juba ammu kuulnud. Bänd ja fännid – kõik tõusime püsti, surusime käsi, embasime ja suudlesime. Kõige kiiremini kohanesid ootamatu revolutsiooniga Eelika ja Anton, kes astusid sealsamas sugulisse vahekorda. Inimesed nutsid rõõmust. Äkitselt ei tea kust välja ilmunud Roll tegi kõigile õlut välja. Algas vägev kontsert.
Kevadbänd, 13. septembril 07
Thursday, September 13, 2007
Monday, August 27, 2007
Punk
Täna ei räägi me sellest, miks Lennart Meri ja Hannes Tamjärv on/olid punkarid. Me ei põhjenda ka, miks Sõõrukas ja meie trummar Veiko ei ole punkarid. Las nn „humanitaarteadlased” põhjendavad, ja teised humanitaarid võivad sama veenvalt vastu väita; kolmandad võivad siis kokku põimida „tõe”. Meie nii madalale ei lasku, meie räägime asjast – pungist.
Punk: teeme, mis tahame
Hakkasime punkariteks juba seitsmendas klassis. Asi oli selles, et me kasvasime nii suurteks ja tugevateks, et isad ei saanud meile enam rihma anda. Oleksime võinud ise isale kolakat anda, kuid polnud põhjust. Isad küll ülbasid vahest meiega, kuid käisid siiski ka pappi välja ja isegi kaitsesid meid tülides suurte poiste (nimetasime neid lihtsalt Suurteks) ja miilitsa vastu. Me tegime siirupiga endile vägevad harjad pähe ning ehtisime end kettide ja haaknõeltega, täpselt nii nagu eriti tegijad Suured. Nad seletasid, et niisugune välimus on ainuõige, kuna nõnda riietusid ka Johnni Rotten, Vürst, Villu ja üldse kõik punkarid. Pungiidee oli lihtne: kuna meie oleme nüüd suured ja tugevad, siis ei pea me enam kellegi sõna kuulama ja teeme kõik teisiti. Pidasime end üleval nii, et endised rõhujad – lapsevanemad, õpetajad – jõuetult vihastaksid. Panime kooli stendile üles sinimustvalge lipu, kiusasime ja peksime väikseid, vene tunnis panime suitsudki ette. Et näidata oma üleolekut, hankisime pillid ja kola ning asutasime punkbändi nimega Kiimane Krokodill.
Pungiidee nimel pidasime ka Püha Sõda. Ükskord peeti Tallinnas suur punkfestival Kodu pargis. Kuid mida pidime kuulma: laval oli bänd kes ei olnud üldse vihane, solist ei pidanud viisi, pillimehed ei osanud mängida, ja lood olid mingid arusaamatud lorilaulud. Kargasime püsti, vilistasime ja karjusime need luuserid välja! „Kas sellise festivali nimel neetisin ma eile öö otsa oma tagi,” karjus Kartul vihaselt, „fuck! fuck! fuck da mainstream!” Protesti märgiks jõime sel õhtul ära terve kasti Kuldse Odra õlut ja kusesime otse trotuaarile.
Suured ja miilits olid omakorda meist tugevamad. Suurtele katsusime me meeldida. Kui meil vedas, võeti meid kampa. Me allusime meeleldi Suurte korraldustele: poleerisime nende tsikleid, pommisime neile suitsu ja raha jne. Nad olid ju meist tugevamad. Seevastu miilitsat katsusime vältida, aga kui nad meid ikkagi kätte said, siis püüdsime neile samuti igal viisil meeldida. Üldine meetod miilitsatele meeldimiseks oli kõik pahateod sõprade kaela ajada ja veel juurdegi luuletada. Kõik enda ilmselged patud tunnistasime ka üles, kahetsesime ja lubasime endid parandada.
Punk: kritiseerime ühiskonda
Paar aastat hiljem aga taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid, vabadusvõitluse liidrid (oli aasta 1990). Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi. Liikusime edasi ka ülikooli, kus silme ees terendas juba magus positsioon Eesti eliidi hulgas.
Kuid seesama Eesti eliit hakkas meile valmistama üha suuremat pettumust. Laar laskis põllumajanduse põhja. Savisaar toimetas Moskva suuniste järgi. Varem nii targana tundunud intelligents osutus küündimatuks konnatiigiks. Tegijad bändid jooksid laiali või hakkasid viljelema kõige magedamat diskot. Rahvas ajas endale kurjategijatest suurärimeeste eeskujul pättuse abil raha kokku: hämar metsaäri, hall metalliäri, must narkoäri. See kõik ei tundunud eriti jätkusuutlik ega intelligentne. Saime aru, et ühiskond on mäda ja mõistsime pungi sügavat mõtet, mis seda kõike kritiseeris. Samas, punk oli langenud varjusurma. Kojamees, Villu, Trubetsky, Volkonski – kõik kadusid kusagile ära või hakkasid korralikeks. Me oleksime ise jälle punkinud, kuid olime selleks kahjuks liiga hõivatud. Raha oli vaja ja väga vaja ning luuletamise eest palka ei maksta. Me pidime iga päev tööl käima ja samaaegselt jätkama magistriõpinguid. Bänditegemine, ehkki ilus idee, on mõeldud ikkagi noortele enda arendamiseks. Täiskasvanud inimesel pole sellest mingit kasu, ja aega ka niikuinii ei ole.
Punk: alternatiivne valik
Kuid ühel päeval, kevadel 1999, saime ometi aru, et rahale ei saa kogu elu allutada. Jah, raha on tõesti vajalik, kuid sama vajalik on punk. Pungi abil saab kreenikaldunud ühiskonda parandada. Saab pöörata inimeste silmad küüniliselt materialismilt elu põhiväärtustele: nendeks on armastus, puhas loodus, hoolimine elus alla jäänud inimestest, maailma rahu, inimese areng ja eneseleidmine. Just läbi pungi otsustasime ka ise end leida. Pidev enesemüümine peab lõppema, selle asemel tuleb väljendada enda tegelikke tundeid. Võtsime bändi uuesti kokku ja tegime sensatsiooni. Kuigi, peab ütlema, et ega meid rohkem ei mõistetud kui nii palju, et Vana Kartul ei pea viisi.
Aastaid hullult rokkinud, nägime, et fännide hulgas on palju neid, kes toetavad meid lihtsalt kui luusereid. Mitte et nad oleksid hea meelega meid kuulanud, aga intelligentne inimene suudab ju mõista ka luuserit. Rokitaat Riho Baumann tegi Eesti Bändide Andmebaasi eraldi kausta – „alternatiivne liin” – kuhu ka meil on au kuuluda. See maagiline sõna – alternatiivne – tõusis troonile. Kõik ajudega inimesed loobusid karjamentaliteedist ja hakkasid alternatiivseteks. Meie suureks rõõmuks lepiti kokku, et meinstriimi ja enamust tuleb maha teha, vähemust ja teistsugust aga toetada, milline iganes see ka ei oleks. Need olid õnneajad mitte ainult meile, vaid ka pededele, venelastele, naistele, maakatele, friikidele, idiootidele, arstidele. Pungi taassünd! Eesti Televisioon väntas doksarja „Eesti Lood”, mis pühitses kõiki neid alternatiivseid inimesi. Umbes kord kuus näidati ka kevadbändi teemalist filmi „Habemega naised”, mis tegi meist vaat et rahvuskangelased.
Täna toimetame toredasti edasi alternatiivse issanda loomaaia kirjus külluses. Kevadbänd pole ammu enam kõige pungim. Nagu seeni pärast kevadist vihma on areenile tõusnud eriti-eriti alternatiivsed bändid: Kreatiivmootor, Inju Kek, Tallinn Põleb jne. Kevadbändi süüdistatakse liigses musikaalsuses ja korrastatuses. Ka meinstriimi mehed on nagu üks mees asunud „alternatiivset asja tegema”. Alternatiivse soenguga Kerli Padar esitas isegi Eurovisiooni nimelisel alternatiivmuusika konkursil alternatiivse laulu „Kriminaalpartnerid” – eks kurjategijadki ole ju toredad alternatiivsed inimesed!
Alternatiivist on saanud osa meinstriimist. Alternatiivne moodustabki meinstriimi. Ka kõige konservatiivsemad inimesed püüdlevad selles suunas, et kui nad polegi alternatiivsed, siis peab olema vähemalt mingi kiiks. Teadlased otsivad oma identiteeti läbi kiiksuga hobide. Isegi julgemad poliitikud soetavad endale kiikse külge.
Inimesed, tulge mõistusele! Mis toimub? Kas tõesti on see ükskõik, kes sa oled ja mis sa teed, peaasi, et oleks alternatiivne?
Punk: paneme maailma paika
Kogunesime eile Rolli uude klubisse Undergound kriisikoosolekule. „Mis nüüd saab?” muretses Kartul, „Kui kõik teevad niikuinii punki, mis siis meie teeme? Me peame nüüd tegema midagi eriti radikaalset, näiteks astuma lavale palja karaga.” „Häh, mina andsin juba kuuekümne üheksandal aastal kontserdi palja karaga,” sekkus vestlusse meile tundmatu vanamehenäss kõrvallauast, ilmselt Mülleri Sass või Matti Miilius. „Tõepoolest,” mossitas ka Jimi tülpinult, „liputamises pole midagi uut, kõik on juba olnud ammu enne meid. Ja pealegi, mis sõnumit see kannab, kui me lähme lavale tilli näitama?”
Ei-ei. Alternatiive pole enam tõesti mõtet otsida. Meie ühiskond on jõudnud juba mõtlemise ja olemise mitmekesiste mustrite sügava tunnetamise ja tunnustamiseni. Kõik saavad aru, et mitmekesisuses peitub jõud, ja väljasurijaid tuleb turgutada. Punkarid aga peavad nüüd tulema ja eraldama siin sikud lammastest. Me ei saa teisiti, kui et peame jälle uue maailma välja kuulutama, kulugu selleni jõudmiseks või terve elu.
Jah, me ütleme selle välja, et osad inimesed on tegelikult lollid, kusjuures meie kuulume muidugi nende tarkade hulka. Me ei arva, et lollid tuleks tarkadeks õpetada, vaid neile tuleks anda lihtsamaid töid. Me ütleme ka välja, et osade venelastega on see häda, et nad ei oska eesti keelt ning et nad võiksid seda õppida. Me küll kiidame koos Kerli Padariga kõiki tublisid kõrilõikajaid, kuid samas soovitame nad ühiskonnast isoleerida. Mis puutub naistesse, siis on nad küll väga hoolivad, kuid sugugi mitte eriti õiglased. Saagu nad ministriteks, rikkuriteks ja akadeemikuteks, kuid mitte kohtunikeks. Mehed saagu siis pealegi kohtunikeks, aga mitte ministriteks, rikkuriteks ega akadeemikuteks. Meessuguhormoonid keeravad hulga sitta kokku - pooled mehed on agressiivsed juhmardid, kes kukuvad kohe laamendama kui neile vähegi võimu anda. Maakad aga, mis teha, ei näe nii kaugele kui suurlinnade kosmopoliidid. Viimastest võivad saada kõvad rekkamehed. Maakad jäägu aga pigem maa külge, ärgu nad püüdkugi kõrgele lennata. Kas mäletate targa maaka Villu Reiljani valusat meeldetuletust kingsepast ja liistudest?
Oleme ka avastanud, et paljud inimesed on jobud: nende seltskond on igav ja nad võiksid pigem isekeskis istuda kui et lahedaid inimesi tüüdata ja üldist tuju alla kiskuda. Teised inimesed on aga väga lahedad, heidavad head nalja ja on muidu ilusad, ja olgugi nad võibolla juhmid ja ennasttäis, meile meeldivad nad ikka, hängime nendega rõõmsalt koos ringi ja mõnitame nohkareid.
Kuulake ja usaldage Sensatsioonilist Tartu Kevadbändi. Suurest alternatiivide pudrust keedame me kokku sidusa ja õnneliku eesti ühiskonna. Meie teemegi punki.
Punk: teeme, mis tahame
Hakkasime punkariteks juba seitsmendas klassis. Asi oli selles, et me kasvasime nii suurteks ja tugevateks, et isad ei saanud meile enam rihma anda. Oleksime võinud ise isale kolakat anda, kuid polnud põhjust. Isad küll ülbasid vahest meiega, kuid käisid siiski ka pappi välja ja isegi kaitsesid meid tülides suurte poiste (nimetasime neid lihtsalt Suurteks) ja miilitsa vastu. Me tegime siirupiga endile vägevad harjad pähe ning ehtisime end kettide ja haaknõeltega, täpselt nii nagu eriti tegijad Suured. Nad seletasid, et niisugune välimus on ainuõige, kuna nõnda riietusid ka Johnni Rotten, Vürst, Villu ja üldse kõik punkarid. Pungiidee oli lihtne: kuna meie oleme nüüd suured ja tugevad, siis ei pea me enam kellegi sõna kuulama ja teeme kõik teisiti. Pidasime end üleval nii, et endised rõhujad – lapsevanemad, õpetajad – jõuetult vihastaksid. Panime kooli stendile üles sinimustvalge lipu, kiusasime ja peksime väikseid, vene tunnis panime suitsudki ette. Et näidata oma üleolekut, hankisime pillid ja kola ning asutasime punkbändi nimega Kiimane Krokodill.
Pungiidee nimel pidasime ka Püha Sõda. Ükskord peeti Tallinnas suur punkfestival Kodu pargis. Kuid mida pidime kuulma: laval oli bänd kes ei olnud üldse vihane, solist ei pidanud viisi, pillimehed ei osanud mängida, ja lood olid mingid arusaamatud lorilaulud. Kargasime püsti, vilistasime ja karjusime need luuserid välja! „Kas sellise festivali nimel neetisin ma eile öö otsa oma tagi,” karjus Kartul vihaselt, „fuck! fuck! fuck da mainstream!” Protesti märgiks jõime sel õhtul ära terve kasti Kuldse Odra õlut ja kusesime otse trotuaarile.
Suured ja miilits olid omakorda meist tugevamad. Suurtele katsusime me meeldida. Kui meil vedas, võeti meid kampa. Me allusime meeleldi Suurte korraldustele: poleerisime nende tsikleid, pommisime neile suitsu ja raha jne. Nad olid ju meist tugevamad. Seevastu miilitsat katsusime vältida, aga kui nad meid ikkagi kätte said, siis püüdsime neile samuti igal viisil meeldida. Üldine meetod miilitsatele meeldimiseks oli kõik pahateod sõprade kaela ajada ja veel juurdegi luuletada. Kõik enda ilmselged patud tunnistasime ka üles, kahetsesime ja lubasime endid parandada.
Punk: kritiseerime ühiskonda
Paar aastat hiljem aga taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid, vabadusvõitluse liidrid (oli aasta 1990). Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi. Liikusime edasi ka ülikooli, kus silme ees terendas juba magus positsioon Eesti eliidi hulgas.
Kuid seesama Eesti eliit hakkas meile valmistama üha suuremat pettumust. Laar laskis põllumajanduse põhja. Savisaar toimetas Moskva suuniste järgi. Varem nii targana tundunud intelligents osutus küündimatuks konnatiigiks. Tegijad bändid jooksid laiali või hakkasid viljelema kõige magedamat diskot. Rahvas ajas endale kurjategijatest suurärimeeste eeskujul pättuse abil raha kokku: hämar metsaäri, hall metalliäri, must narkoäri. See kõik ei tundunud eriti jätkusuutlik ega intelligentne. Saime aru, et ühiskond on mäda ja mõistsime pungi sügavat mõtet, mis seda kõike kritiseeris. Samas, punk oli langenud varjusurma. Kojamees, Villu, Trubetsky, Volkonski – kõik kadusid kusagile ära või hakkasid korralikeks. Me oleksime ise jälle punkinud, kuid olime selleks kahjuks liiga hõivatud. Raha oli vaja ja väga vaja ning luuletamise eest palka ei maksta. Me pidime iga päev tööl käima ja samaaegselt jätkama magistriõpinguid. Bänditegemine, ehkki ilus idee, on mõeldud ikkagi noortele enda arendamiseks. Täiskasvanud inimesel pole sellest mingit kasu, ja aega ka niikuinii ei ole.
Punk: alternatiivne valik
Kuid ühel päeval, kevadel 1999, saime ometi aru, et rahale ei saa kogu elu allutada. Jah, raha on tõesti vajalik, kuid sama vajalik on punk. Pungi abil saab kreenikaldunud ühiskonda parandada. Saab pöörata inimeste silmad küüniliselt materialismilt elu põhiväärtustele: nendeks on armastus, puhas loodus, hoolimine elus alla jäänud inimestest, maailma rahu, inimese areng ja eneseleidmine. Just läbi pungi otsustasime ka ise end leida. Pidev enesemüümine peab lõppema, selle asemel tuleb väljendada enda tegelikke tundeid. Võtsime bändi uuesti kokku ja tegime sensatsiooni. Kuigi, peab ütlema, et ega meid rohkem ei mõistetud kui nii palju, et Vana Kartul ei pea viisi.
Aastaid hullult rokkinud, nägime, et fännide hulgas on palju neid, kes toetavad meid lihtsalt kui luusereid. Mitte et nad oleksid hea meelega meid kuulanud, aga intelligentne inimene suudab ju mõista ka luuserit. Rokitaat Riho Baumann tegi Eesti Bändide Andmebaasi eraldi kausta – „alternatiivne liin” – kuhu ka meil on au kuuluda. See maagiline sõna – alternatiivne – tõusis troonile. Kõik ajudega inimesed loobusid karjamentaliteedist ja hakkasid alternatiivseteks. Meie suureks rõõmuks lepiti kokku, et meinstriimi ja enamust tuleb maha teha, vähemust ja teistsugust aga toetada, milline iganes see ka ei oleks. Need olid õnneajad mitte ainult meile, vaid ka pededele, venelastele, naistele, maakatele, friikidele, idiootidele, arstidele. Pungi taassünd! Eesti Televisioon väntas doksarja „Eesti Lood”, mis pühitses kõiki neid alternatiivseid inimesi. Umbes kord kuus näidati ka kevadbändi teemalist filmi „Habemega naised”, mis tegi meist vaat et rahvuskangelased.
Täna toimetame toredasti edasi alternatiivse issanda loomaaia kirjus külluses. Kevadbänd pole ammu enam kõige pungim. Nagu seeni pärast kevadist vihma on areenile tõusnud eriti-eriti alternatiivsed bändid: Kreatiivmootor, Inju Kek, Tallinn Põleb jne. Kevadbändi süüdistatakse liigses musikaalsuses ja korrastatuses. Ka meinstriimi mehed on nagu üks mees asunud „alternatiivset asja tegema”. Alternatiivse soenguga Kerli Padar esitas isegi Eurovisiooni nimelisel alternatiivmuusika konkursil alternatiivse laulu „Kriminaalpartnerid” – eks kurjategijadki ole ju toredad alternatiivsed inimesed!
Alternatiivist on saanud osa meinstriimist. Alternatiivne moodustabki meinstriimi. Ka kõige konservatiivsemad inimesed püüdlevad selles suunas, et kui nad polegi alternatiivsed, siis peab olema vähemalt mingi kiiks. Teadlased otsivad oma identiteeti läbi kiiksuga hobide. Isegi julgemad poliitikud soetavad endale kiikse külge.
Inimesed, tulge mõistusele! Mis toimub? Kas tõesti on see ükskõik, kes sa oled ja mis sa teed, peaasi, et oleks alternatiivne?
Punk: paneme maailma paika
Kogunesime eile Rolli uude klubisse Undergound kriisikoosolekule. „Mis nüüd saab?” muretses Kartul, „Kui kõik teevad niikuinii punki, mis siis meie teeme? Me peame nüüd tegema midagi eriti radikaalset, näiteks astuma lavale palja karaga.” „Häh, mina andsin juba kuuekümne üheksandal aastal kontserdi palja karaga,” sekkus vestlusse meile tundmatu vanamehenäss kõrvallauast, ilmselt Mülleri Sass või Matti Miilius. „Tõepoolest,” mossitas ka Jimi tülpinult, „liputamises pole midagi uut, kõik on juba olnud ammu enne meid. Ja pealegi, mis sõnumit see kannab, kui me lähme lavale tilli näitama?”
Ei-ei. Alternatiive pole enam tõesti mõtet otsida. Meie ühiskond on jõudnud juba mõtlemise ja olemise mitmekesiste mustrite sügava tunnetamise ja tunnustamiseni. Kõik saavad aru, et mitmekesisuses peitub jõud, ja väljasurijaid tuleb turgutada. Punkarid aga peavad nüüd tulema ja eraldama siin sikud lammastest. Me ei saa teisiti, kui et peame jälle uue maailma välja kuulutama, kulugu selleni jõudmiseks või terve elu.
Jah, me ütleme selle välja, et osad inimesed on tegelikult lollid, kusjuures meie kuulume muidugi nende tarkade hulka. Me ei arva, et lollid tuleks tarkadeks õpetada, vaid neile tuleks anda lihtsamaid töid. Me ütleme ka välja, et osade venelastega on see häda, et nad ei oska eesti keelt ning et nad võiksid seda õppida. Me küll kiidame koos Kerli Padariga kõiki tublisid kõrilõikajaid, kuid samas soovitame nad ühiskonnast isoleerida. Mis puutub naistesse, siis on nad küll väga hoolivad, kuid sugugi mitte eriti õiglased. Saagu nad ministriteks, rikkuriteks ja akadeemikuteks, kuid mitte kohtunikeks. Mehed saagu siis pealegi kohtunikeks, aga mitte ministriteks, rikkuriteks ega akadeemikuteks. Meessuguhormoonid keeravad hulga sitta kokku - pooled mehed on agressiivsed juhmardid, kes kukuvad kohe laamendama kui neile vähegi võimu anda. Maakad aga, mis teha, ei näe nii kaugele kui suurlinnade kosmopoliidid. Viimastest võivad saada kõvad rekkamehed. Maakad jäägu aga pigem maa külge, ärgu nad püüdkugi kõrgele lennata. Kas mäletate targa maaka Villu Reiljani valusat meeldetuletust kingsepast ja liistudest?
Oleme ka avastanud, et paljud inimesed on jobud: nende seltskond on igav ja nad võiksid pigem isekeskis istuda kui et lahedaid inimesi tüüdata ja üldist tuju alla kiskuda. Teised inimesed on aga väga lahedad, heidavad head nalja ja on muidu ilusad, ja olgugi nad võibolla juhmid ja ennasttäis, meile meeldivad nad ikka, hängime nendega rõõmsalt koos ringi ja mõnitame nohkareid.
Kuulake ja usaldage Sensatsioonilist Tartu Kevadbändi. Suurest alternatiivide pudrust keedame me kokku sidusa ja õnneliku eesti ühiskonna. Meie teemegi punki.
Tuesday, August 14, 2007
Kevadbänd vabaduse otsinguil
Oma teadliku elu algust mäletame me ähmaselt ja katkendlikult. Meenub Punapardi ootamine, kes lubas kõigile võrdsust, vendlust ja vabadust, ehkki me täpselt ei teadnud, mida need magusad sõnad võiksid tähendada. Aga Punapart ei viitsinud Moskvast kaugemale tulla, saati siis Eestisse. Ähmaselt meenub ka üürike vabaduseperiood Pätsu juhtimisel – saime esmakordselt tunda, et vabadus ka tegelikult olemas on, see jättis hinge igatsuse.
Nõuka ajal ja hiljem Balti ketis seistes unistasime üle kõige banaanist. Ja saabuski taas kauaoodatud vabadus: poe juurde tulid mustlased autotäie banaanidega. Eksivad need kes mäletavad, et banaanid olid kallid – mädanenud banaanid olid tegelikult üsna odavad ja lisaks imelisele banaanimaitsele oli neil veel imelisem vabaduse maitse. Me naersime Rein Kilgi üle, kes banaanikoori koju tassis ja kuivatas, vabadusest joobununa loopisime meie need prügikasti nagu suvalise jäätisepaberi. Hiljem õppisime nautima ka teisi eksootilisi puuvilju: ananassi, kiivit, laimi, melonit.
Ühel hetkel tekkis kahtlus: kas see siis ongi vabadus ja õnn? Kuidas saamegi olla õnnelikud ja vabad, kui peame kandma nõmedaid Tartu tenniseid ja Sangari velvareid? Muretsesime endile selga lahedad Adidase spordirõivad, milledes tundsime end vaba ja samas soliidsena. Meie liigutused polnud enam kammitsetud. Talvel aga panime selga õhkkerged, ent samas soojad sulejoped.
Algul oli kõik ilus, kuid vihmase ilmaga said dressipükste sääred poriseks. Alles nüüd märkasime, et liigume ringi jala nagu rotid, higistades ja ähkides suvel päiksepalavuses, külm tuul sundis aga pea õlgade vahele tõmbama. Sellise vabaduse eest me küll Balti ketis ei seisnud! Niisiis, loksusime bussiga Saksamaale ja ostsime autod. Meie kammipillimängija Hull Priit, kes on olnud alati hädas õllekõhuga, liikus nüüd oma Sierra mugavas ja turvalises istmes tuulekiirusel nagu meiegi. Mõistsime hoobilt, et autodes peitubki vabadus, täpsemalt, kiiruses, mugavuses, suuruses ja kütusesäästus.
Samal ajal saime lõpuks ometi tööd ja meie palgad hakkasid kiiresti tõusma. Trummar Fireman sussutas Tallinn-Tartu maanteel shaslõkki, vokalist Vana Kartul kirjutas projektitaotlusi Pharesse ja Sapardisse, Hull Priit valvas akut, bassitibi Big Mama tootis karastusjooke, kitarrist Hendrix jagas postkastidesse kriitpaberil reklaame. Olime kõik projektijuhid. Tööpäevad venisid kahekümnetunnisteks ja puhkepäevi ei olnud. Mõnda aega polnud meil mahtigi mõelda vabadusele.
Viimaks mõistsime, et vabadus ei saa olla rutiinne töötamine kui orav rattas. Otsustasime võtta Aja Maha ja minna Puhkusereisile – Helsingisse, Serena veeparki. Vabadus seisnebki selles, et sa saad kõikjal maailmas vabalt ringi liikuda, erinevaid paiku ise vahetult kogeda. Järgmisel aastal tiirutasime juba kaatriga Hispaanias Päikserannikul. Hull Priit, et hoiduda aruandlusest, emigreerus Malediividele ja rajas seal offshore firma. Teated temast jäävad üha harvemaks. Praegu on tal kuuldavasti rinnakas neegrinaine, viis shokolaadilast ja väike kummipuuistandus.
Fireman aga ei suutnud õppida piisavalt efektiivselt lõõgastuma ja hakkas jooma. Üha rohkem toodavad tema vanalinna söögikohad kasumit ja tal jääb seda rohkem aega keskenduda põhitegevusele – see on joomine. Vabaduse idee on ta unustanud, ise väidab ta, et joomine ongi tema vabadus. Kõik on mõttetu, ütleb Fireman. Sellest järeldub vältimatult, et kõige mõistlikum on lihtsalt juua.
Nii möödusid aastad töötades ja puhkusereisidel. Kõik tundus täiuslik – kuid siiski mitte päris! Mis on väärt vabadus ilma pidepunktita? Vabadus vajab tuge kust sirutada laiali oma võrseid – inimene vajab kodu! Õnneks läks meie majandusel nii hästi, et ilusa palumise peale andis BIG meile suure kodulaenu. Rajasime endile Tallinnast välja avarale põllule ilusad ja hubased kodud. Tuultele avatus – see on vabadus! BigMama pole aga siiani välja mõelnud, kuidas kujundada veranda. Ükski disain pole piisavalt „öko“. Üks on aga selge – verandas peab olema avatust, vabadust! (Bändiproovi pole BigMama ammu enam jõudnud.)
Meie, ülejäänud, vedeleme nüüd niisama diivanil jõude, sügame mune ja klõpsutame teleka pulti. Kõik on täiuslik, kuid mõnikord tabame end küsimast: kas sellest LCD ekraanist rääkiski Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään“? Aastal 88 koos lauldes virvendas silme ees midagi muud, midagi tabamatut. Mis see küll võiks olla?
Nõuka ajal ja hiljem Balti ketis seistes unistasime üle kõige banaanist. Ja saabuski taas kauaoodatud vabadus: poe juurde tulid mustlased autotäie banaanidega. Eksivad need kes mäletavad, et banaanid olid kallid – mädanenud banaanid olid tegelikult üsna odavad ja lisaks imelisele banaanimaitsele oli neil veel imelisem vabaduse maitse. Me naersime Rein Kilgi üle, kes banaanikoori koju tassis ja kuivatas, vabadusest joobununa loopisime meie need prügikasti nagu suvalise jäätisepaberi. Hiljem õppisime nautima ka teisi eksootilisi puuvilju: ananassi, kiivit, laimi, melonit.
Ühel hetkel tekkis kahtlus: kas see siis ongi vabadus ja õnn? Kuidas saamegi olla õnnelikud ja vabad, kui peame kandma nõmedaid Tartu tenniseid ja Sangari velvareid? Muretsesime endile selga lahedad Adidase spordirõivad, milledes tundsime end vaba ja samas soliidsena. Meie liigutused polnud enam kammitsetud. Talvel aga panime selga õhkkerged, ent samas soojad sulejoped.
Algul oli kõik ilus, kuid vihmase ilmaga said dressipükste sääred poriseks. Alles nüüd märkasime, et liigume ringi jala nagu rotid, higistades ja ähkides suvel päiksepalavuses, külm tuul sundis aga pea õlgade vahele tõmbama. Sellise vabaduse eest me küll Balti ketis ei seisnud! Niisiis, loksusime bussiga Saksamaale ja ostsime autod. Meie kammipillimängija Hull Priit, kes on olnud alati hädas õllekõhuga, liikus nüüd oma Sierra mugavas ja turvalises istmes tuulekiirusel nagu meiegi. Mõistsime hoobilt, et autodes peitubki vabadus, täpsemalt, kiiruses, mugavuses, suuruses ja kütusesäästus.
Samal ajal saime lõpuks ometi tööd ja meie palgad hakkasid kiiresti tõusma. Trummar Fireman sussutas Tallinn-Tartu maanteel shaslõkki, vokalist Vana Kartul kirjutas projektitaotlusi Pharesse ja Sapardisse, Hull Priit valvas akut, bassitibi Big Mama tootis karastusjooke, kitarrist Hendrix jagas postkastidesse kriitpaberil reklaame. Olime kõik projektijuhid. Tööpäevad venisid kahekümnetunnisteks ja puhkepäevi ei olnud. Mõnda aega polnud meil mahtigi mõelda vabadusele.
Viimaks mõistsime, et vabadus ei saa olla rutiinne töötamine kui orav rattas. Otsustasime võtta Aja Maha ja minna Puhkusereisile – Helsingisse, Serena veeparki. Vabadus seisnebki selles, et sa saad kõikjal maailmas vabalt ringi liikuda, erinevaid paiku ise vahetult kogeda. Järgmisel aastal tiirutasime juba kaatriga Hispaanias Päikserannikul. Hull Priit, et hoiduda aruandlusest, emigreerus Malediividele ja rajas seal offshore firma. Teated temast jäävad üha harvemaks. Praegu on tal kuuldavasti rinnakas neegrinaine, viis shokolaadilast ja väike kummipuuistandus.
Fireman aga ei suutnud õppida piisavalt efektiivselt lõõgastuma ja hakkas jooma. Üha rohkem toodavad tema vanalinna söögikohad kasumit ja tal jääb seda rohkem aega keskenduda põhitegevusele – see on joomine. Vabaduse idee on ta unustanud, ise väidab ta, et joomine ongi tema vabadus. Kõik on mõttetu, ütleb Fireman. Sellest järeldub vältimatult, et kõige mõistlikum on lihtsalt juua.
Nii möödusid aastad töötades ja puhkusereisidel. Kõik tundus täiuslik – kuid siiski mitte päris! Mis on väärt vabadus ilma pidepunktita? Vabadus vajab tuge kust sirutada laiali oma võrseid – inimene vajab kodu! Õnneks läks meie majandusel nii hästi, et ilusa palumise peale andis BIG meile suure kodulaenu. Rajasime endile Tallinnast välja avarale põllule ilusad ja hubased kodud. Tuultele avatus – see on vabadus! BigMama pole aga siiani välja mõelnud, kuidas kujundada veranda. Ükski disain pole piisavalt „öko“. Üks on aga selge – verandas peab olema avatust, vabadust! (Bändiproovi pole BigMama ammu enam jõudnud.)
Meie, ülejäänud, vedeleme nüüd niisama diivanil jõude, sügame mune ja klõpsutame teleka pulti. Kõik on täiuslik, kuid mõnikord tabame end küsimast: kas sellest LCD ekraanist rääkiski Alo Matiiseni laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään“? Aastal 88 koos lauldes virvendas silme ees midagi muud, midagi tabamatut. Mis see küll võiks olla?
Thursday, July 26, 2007
Põhimõtetele kindlaks!
Kuulutame oma metallofonimängija pühakuks
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tuletab meelde, et kõige tähtsam siin elus on jääda kindlaks oma põhimõtetele. Meie enda põhimõte on kõigele vaatamata ikka bändi teha.
Mis teha, keegi ei taha meid kuulata, kuna oleme punk. Näiteks, kui me esinesime Tallinna punkfestivalil „Pane pihta”, siis ortodokssed punkarid vilistasid meid lihtsalt välja. Osad rohelised üritasid meid sokutada esinema roheliste rattaretkel „Kuidas elad, Läänemaa?” Aga ürituse korraldaja Arne Valmis (!) nuuskis välja, et me teeme punki ja keelas meid ära. Keelati ära ka meie eelmises juhtkirjas mainitud tarbimisvastane kontsert Viru Keskuse aatriumis – meid süüdistati, uskuge või mitte, fekaaliporno levitamises. Oleme korduvalt kandideerinud esinemaks mitmesugustel festivalidel tudengibändide konkursist Woodstockini, kuid pole kunagi ühestki eelvoorust edasi pääsenud. Meid ei lasta isegi Viljandi Folgi vabalavale. Viimasel folgil oli Laura sunnitud organiseerima kevadbändi kontserdi ainsal vabal vabalaval – pargipingil. Tänavu hoiab politsei ilmselt sellegi ära, sest lobisesime rumalast peast Aleksander Sünterile välja, et oleme Viljandisse tulemas. Nagu alati spontaansete kontsertidega, nii läheb ka seekord: mingit tänavakaklust ei tule, politsei tõmbab lihtsalt juhtme välja ja soovitab meil viisakalt lahkuda.
Nendes keeldude ja perssesaatmiste ahelates haarab kevadbänd kinni igast pisimast võimalusest kuskil esineda. Näiteks, Jaan Pärn, meie toonane mänedžer, tegi kunagi diili keskerakonnaga: kesikud laenasid meile esinemiseks tasuta võimendid, kevadbänd ja Pärna pruut pidid aga keskerakonnale oma hääled andma. Nii õnnestuski korraldada publikurekordiga kevadbändi kontsert, ehkki, tõsi, kohale saabunud tuhandesed rahvahordid lahkusid enamuses pärast esimest kahte lugu. Muuseas, meie pole mingi erand, keskerakond ongi põhimõtteliste inimeste partei, kes viskavad nurka oma maailmavaate (paljudel polegi tegelikult poliitilisi vaateid) ja hakkavad võitlema õigete põhimõtete eest: Oper ajab raha välja jalgpalli edendamiseks, Kangro Kalevipoja ehituseks, Rebane Sakala Keskuse arenduseks, Kruuda ja Annus äri edendamiseks ja nii edasi. Küsite ehk ka Võsa Petsi kohta – temal oli lihtsalt raha otsas. Nii ka meie, vaprad rokkarid, kui saaks aga esineda, astume kohe kõik keskerakonda. Kui keegi küsib, et kuidas nii, siis vastame: „Noh, kutsuti ja tundus mõistlik, ega see Savisaar siis nii värdjas ju ka ei ole, ta toetab ju meie bändi”.
Aga see on ainult unistus, keskerakonda pole meid kahjuks kutsutud. Seetõttu astusime hoopis üliõpilasseltsi Liivika noorliikmeteks, sest meil lubati seltsi suure maja soojustatud keldris proovi teha. Erinevalt täisliikmetest ei maksa noorliikmed ka kuumaksu. Sellest polnud hullu, et meie akadeemilised isad ja vanamehed (kes olid meist umbes kümme aastat nooremad) selgitasid, et Liivika on karskusselts. Ega bändiproovis peagi õlut jooma, jõime koos kaasvõitlejatega pärast proovi hoopis Krooksus. Kui meie vokalistilt Vanalt Kartulilt fännid küsisid, et kuule, sa enne ju alati mõnitasid korporatsioone, aga nüüd astusid ise liikmeks, siis Kartul vastas rahulikult: „aga proovi on ju vaja kuskil teha, ega niisama pole mõtet esineda”. Meie kitarrist Jimi Hendrix aga avastas, et ta tegelikult ongi „olemuselt korporant – nisuke väheke tropp mees” – ja läbis hiljem ka edukalt Liivika vanamehe eksami. Peame ütlema, et nagu keskerakond, nii on ka korporatsioonid põhimõttekindlate meeste ühendused: ei loe siin moraal ega maailmavaade – omasid tuleb toetada, küllap siis toetatakse vastu. Seame eeskujuks Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis keelas peaminister Laaril tagandada välisminister Sinijärve. EÜS küll nõustus, et Sinijärv ei tule toime, kuid, hei, põhimõtteliselt ei tohi ju oma mehele nuga selga lüüa. Liivikal pole küll riigivalitsemise jõudu, kuid seltsi noorliikmed saavad vähemalt Aino Järvesoolt päritud majas pingpongi mängida ja bändiproovi teha. (Kuuldavasti lõpetas Liivika nüüd küll pingpongi ära, üüris maja välja ja vahetas Järvesoo lihtsalt sularahaks.)
Tänaseks on meid kahjuks Liivikast välja tõstetud, kuid oleme sellegipoolest endile kindlaks jäänud. Bänd kolis Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, kust meistki said kohe kõvad looduskaitsjad. Meie kammipillimängija Hull Priit küll kobises vaikselt, et „mina ja looduskaitse – kuidas need asjad küll omavahel seotud on?”, kuid me käskisime tal vait olla.
Vat rottide elu on selles mõttes vilets, et nii kui neil õnnestub end kuskil mugavalt sisse seada, hakkavad majaomanikud tegema rotitõrjet. Kui kevadbänd ja veel mõned sõprusbändid olid aastakese loodusringis müdistanud ning end juba peremeesteks lugesid, sai Zavoodi Zoblal villand ja ta viskas kõik rotid tänavale.
Nüüd oleme õnneks saanud jala katoliku kiriku ukse vahele. Kirikus on ju küllaga ruumi, et proovi teha ja bändi kola hoida – meil on palju vanu vene võime, mis võtavad kõvasti ruumi. Kevadbänd on otsustanud pöörduda katoliku usku. Käesoleva juhtkirjaga kuulutame ka oma metallofonimängija Maarja pühakuks. Vana Kartul, tuntud küünik, peab juba plaani, et võiks teha kevadbändi tuuri mööda Eesti kirikuid. Jimi Hendrix aga tunneb, et tegelikult ta ongi „olemuselt katoliiklane – nisuke tasane tüüp”. Ja kevadbänd ongi ju tegelikult gospel.
Kevadbänd, 26. juulil 07
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tuletab meelde, et kõige tähtsam siin elus on jääda kindlaks oma põhimõtetele. Meie enda põhimõte on kõigele vaatamata ikka bändi teha.
Mis teha, keegi ei taha meid kuulata, kuna oleme punk. Näiteks, kui me esinesime Tallinna punkfestivalil „Pane pihta”, siis ortodokssed punkarid vilistasid meid lihtsalt välja. Osad rohelised üritasid meid sokutada esinema roheliste rattaretkel „Kuidas elad, Läänemaa?” Aga ürituse korraldaja Arne Valmis (!) nuuskis välja, et me teeme punki ja keelas meid ära. Keelati ära ka meie eelmises juhtkirjas mainitud tarbimisvastane kontsert Viru Keskuse aatriumis – meid süüdistati, uskuge või mitte, fekaaliporno levitamises. Oleme korduvalt kandideerinud esinemaks mitmesugustel festivalidel tudengibändide konkursist Woodstockini, kuid pole kunagi ühestki eelvoorust edasi pääsenud. Meid ei lasta isegi Viljandi Folgi vabalavale. Viimasel folgil oli Laura sunnitud organiseerima kevadbändi kontserdi ainsal vabal vabalaval – pargipingil. Tänavu hoiab politsei ilmselt sellegi ära, sest lobisesime rumalast peast Aleksander Sünterile välja, et oleme Viljandisse tulemas. Nagu alati spontaansete kontsertidega, nii läheb ka seekord: mingit tänavakaklust ei tule, politsei tõmbab lihtsalt juhtme välja ja soovitab meil viisakalt lahkuda.
Nendes keeldude ja perssesaatmiste ahelates haarab kevadbänd kinni igast pisimast võimalusest kuskil esineda. Näiteks, Jaan Pärn, meie toonane mänedžer, tegi kunagi diili keskerakonnaga: kesikud laenasid meile esinemiseks tasuta võimendid, kevadbänd ja Pärna pruut pidid aga keskerakonnale oma hääled andma. Nii õnnestuski korraldada publikurekordiga kevadbändi kontsert, ehkki, tõsi, kohale saabunud tuhandesed rahvahordid lahkusid enamuses pärast esimest kahte lugu. Muuseas, meie pole mingi erand, keskerakond ongi põhimõtteliste inimeste partei, kes viskavad nurka oma maailmavaate (paljudel polegi tegelikult poliitilisi vaateid) ja hakkavad võitlema õigete põhimõtete eest: Oper ajab raha välja jalgpalli edendamiseks, Kangro Kalevipoja ehituseks, Rebane Sakala Keskuse arenduseks, Kruuda ja Annus äri edendamiseks ja nii edasi. Küsite ehk ka Võsa Petsi kohta – temal oli lihtsalt raha otsas. Nii ka meie, vaprad rokkarid, kui saaks aga esineda, astume kohe kõik keskerakonda. Kui keegi küsib, et kuidas nii, siis vastame: „Noh, kutsuti ja tundus mõistlik, ega see Savisaar siis nii värdjas ju ka ei ole, ta toetab ju meie bändi”.
Aga see on ainult unistus, keskerakonda pole meid kahjuks kutsutud. Seetõttu astusime hoopis üliõpilasseltsi Liivika noorliikmeteks, sest meil lubati seltsi suure maja soojustatud keldris proovi teha. Erinevalt täisliikmetest ei maksa noorliikmed ka kuumaksu. Sellest polnud hullu, et meie akadeemilised isad ja vanamehed (kes olid meist umbes kümme aastat nooremad) selgitasid, et Liivika on karskusselts. Ega bändiproovis peagi õlut jooma, jõime koos kaasvõitlejatega pärast proovi hoopis Krooksus. Kui meie vokalistilt Vanalt Kartulilt fännid küsisid, et kuule, sa enne ju alati mõnitasid korporatsioone, aga nüüd astusid ise liikmeks, siis Kartul vastas rahulikult: „aga proovi on ju vaja kuskil teha, ega niisama pole mõtet esineda”. Meie kitarrist Jimi Hendrix aga avastas, et ta tegelikult ongi „olemuselt korporant – nisuke väheke tropp mees” – ja läbis hiljem ka edukalt Liivika vanamehe eksami. Peame ütlema, et nagu keskerakond, nii on ka korporatsioonid põhimõttekindlate meeste ühendused: ei loe siin moraal ega maailmavaade – omasid tuleb toetada, küllap siis toetatakse vastu. Seame eeskujuks Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis keelas peaminister Laaril tagandada välisminister Sinijärve. EÜS küll nõustus, et Sinijärv ei tule toime, kuid, hei, põhimõtteliselt ei tohi ju oma mehele nuga selga lüüa. Liivikal pole küll riigivalitsemise jõudu, kuid seltsi noorliikmed saavad vähemalt Aino Järvesoolt päritud majas pingpongi mängida ja bändiproovi teha. (Kuuldavasti lõpetas Liivika nüüd küll pingpongi ära, üüris maja välja ja vahetas Järvesoo lihtsalt sularahaks.)
Tänaseks on meid kahjuks Liivikast välja tõstetud, kuid oleme sellegipoolest endile kindlaks jäänud. Bänd kolis Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, kust meistki said kohe kõvad looduskaitsjad. Meie kammipillimängija Hull Priit küll kobises vaikselt, et „mina ja looduskaitse – kuidas need asjad küll omavahel seotud on?”, kuid me käskisime tal vait olla.
Vat rottide elu on selles mõttes vilets, et nii kui neil õnnestub end kuskil mugavalt sisse seada, hakkavad majaomanikud tegema rotitõrjet. Kui kevadbänd ja veel mõned sõprusbändid olid aastakese loodusringis müdistanud ning end juba peremeesteks lugesid, sai Zavoodi Zoblal villand ja ta viskas kõik rotid tänavale.
Nüüd oleme õnneks saanud jala katoliku kiriku ukse vahele. Kirikus on ju küllaga ruumi, et proovi teha ja bändi kola hoida – meil on palju vanu vene võime, mis võtavad kõvasti ruumi. Kevadbänd on otsustanud pöörduda katoliku usku. Käesoleva juhtkirjaga kuulutame ka oma metallofonimängija Maarja pühakuks. Vana Kartul, tuntud küünik, peab juba plaani, et võiks teha kevadbändi tuuri mööda Eesti kirikuid. Jimi Hendrix aga tunneb, et tegelikult ta ongi „olemuselt katoliiklane – nisuke tasane tüüp”. Ja kevadbänd ongi ju tegelikult gospel.
Kevadbänd, 26. juulil 07
Monday, July 16, 2007
Sensatsioon - bändil on sõnum!
Kui avati Viru Keskus, siis üritasime selle juhti Ants Vasarat veenda, et ta lubaks meil seal aatriumis kontserdi anda. Enne Vasaraga kohtumist aga mõtlesime läbi, mida talle rääkida. Muidugi pidime varjama, et kavatseme anda tarbimisvastase kontserti. Põhiline mure oli meil, et mis me vastame, kui ta küsib meie sõnumi kohta. Õnneks lohutas meid doktor Pärn, et ta ei saa seda küsida, kuna ühelgi tuntud eesti bändil pole mitte mingisugust sõnumit. Vaevalt et siis Ants Vasar üldse saab selle peale tulla, et meil võiks mingi sõnum olla.
Professionaalsed muusikud on narrid
Kõik tuntud bändid on ju moodustatud professionaalsetest muusikutest. Sel ajal kui meie kuulasime ülikoolis loenguid alates elektronorbitaalidestja maatriksite determinantidest kuni naiste seksuaalkäitumise ja märgisüsteemideni, siis professionaalsed muusikud harjutasid muusikakoolis „g-g-g-a-a-a-c-c-c-a-a-a”. Kui meie lugesime raamatuid inimsuhetest, teadvusest, säästvast arengust ja kosmoloogiast, siis nemad laulsid „Mu isamaa mu õnn ja rõõm”. Nüüd meie esineme ja arendame ka kuulaja maailmapilti, kuid professionaalsetel muusikutel polegi, millest laulda. Neil pole ju haridust ega töökogemust. Seetõttu on nad võimelised laulma ainult armastusest ja sedagi väga viletsalt, kuna peale enda kogemuse ei tea nad sellest tuhkagi.
Kuid see ei tähenda, et me professionaalsete muusikute peale üleolevalt vaataksime. Kaugel sellest. Neilgi on oma teatud nišš – nad on meelelahutajad, rahvakeeli narrid. Noh, tuled reedel töölt, närvid on krussis, siis tuleb minna kontserdile bände kuulama. Jood mõned õlled, taustaks esineb Mait Maltis või Lordi. See kõik on närvisüsteemile väga kasulik – narridele kummardus. Osad tublid narrid on spetsialiseerunud teismelistele, näiteks Tanel Padar ja „termikas”. Idee on luua kontserdil kiimane õhkkond, kus noortel oleks huvitav omavahel suhelda. Tänu suurele hulgale narribändidele on täiskasvanute töövõime suurem ja lastel elu põnevam.
Kõige ilusa juures, üks tõrvatilk on selles meepotis. Kuna narrid tööd eriti teha ei oska, siis on nad sunnitud meelelahutusega end üleval pidama. See aga takistab loomingulist tegevust. Näiteks, intelligentsema publiku lemmik, Metsatöll, selle asemel, et uusi ja häid lugusid teha, esitab tuimalt vanu hitte, tuuril nimega „Kosmoses näeme, raisk!” (kas mingi Arne Valmise juhm idee?).
Eesti bändide tõeline Top 5
Vaimutoiduks soovitame kuulata mitteprofessionaalseid muusikuid, kellel on, mida öelda. Nad esinevad tasuta, isetegemise rõõmust ja õlle eest. Käesolevas juhtkirjas toome esile viis bändi, kellest ise eeskuju võtame.
Esiteks, Jaan Pärn ja Pahad Seemned. Pärast aastatepikkust tööd elu põhiväärtuste kallal ometi tartlaste südamed võitnud pahad seemned teevad nüüd omi lugusid: väärikusest, armumisest, igaõhtusest kõrtsiskäimisest jne. Nad teevad seda kõike ääretult rõõmsalt ja imelise paueriga- võtavad jala tatsuma. Pahade seemnete tehniline tase on nii heaks läinud, et on oht muutuda igavaks. Ansambel on sillaks narride maailmast vaimumaailma.
Kreatiivmootori võib aga rahumeeli valida Eesti parimaks bändiks. Kreatiivmootor viljeleb kõiki meie planeedil tuntud muusikastiile, naeruvääristades seejuures nad kõik. Kreatiivmootor on põhimõtteliselt ebamusikaalne, mittemuusika, miinusmuusika. Võib-olla peaks proovima: laseks ühekorraga mingit Jaak Joalat ja Kreatiivmootorit - ehk saame kokku vaikuse? Kahjuks ei tea me, kas Kreatiivmootori tüübid on geeniused või geeniusteks maskeerunud jobud.
Kreatiivmootori täielik vastand on Tartu Popi ja Roki Instituut - teadlaste koolkond, mis ei tee kvaliteedile järeleandmisi, olles Eesti popmuusika progressi mootoriks. Need mehed nalja ei mõista - popmuusika ülesandeks on ühiskonna arendamine, majanduse õitsenguks ja rahva elujärje parandamiseks. Nad isegi ei räägi kunagi midagi, sest sõnad on aur. Üksnes ülitäpselt timmitud ja ratsionaalselt põhjendatud muusika suudab rajada teed uutele teaduslikele ja tehnoloogilistele saavutustele. Kus on Eesti Teadusfondi rahajagajad - eraldage ka sellele instituudile ometi mõni väike miljon!
Täiesti eraldiseisev nähtus Eesti kultuuriloos on aga Inju Kek - nuta või naera. Inju Keki taustal muutub Propeller meinstriimiks. Erinevalt Kreatiivmootorist pole siin kahtlust - kõik ansambli liikmed on luuserid, ebamusikaalsed ja imeliselt lollid. (Daamidele vihje: vennad on lisaks täiega mõmmid.) Mõistmaks Inju Keki muusikat tuleks lähemalt tutvust teha ka ansambli liikmetega ja sellega, kuidas nad end üleval peavad. Inju Kek suudab vastanduda ka näiteks Sex Pistolsile. Kui Sex Pistols väitis, et neid ei huvita muu kui ainult seks, siis Inju Kek näitab, et neil pole ka seksile lootust - luuseritele ju vaevalt keegi annab. Usume, et Inju Kek on Lääne Tsivilisatsiooni mandumise olulisim verstapost.
Eesti muusikute tipp on aga konkurentsitult Agu Laisk, kes teadusredelil pole mitte madalam kui akadeemik. Kuna tase on nii kõrge, siis ei mõista kahjuks meiegi teda hinnata. Igatahes, Agu Laisa bigbändi pikalt kuulata ei jõua, ja ka migit sõnumit pole me veel suutnud tuvastada. Aga me üritame: käime tema loengutes, loeme raamatuid füüsikast ja botaanikast. Ehk hakkab tunneli lõpust valgust paistma.
Inimesed, kes te pole kaotanud kriitikameelt: kirjutage ja joonistage meile, kui näete ja kuulete veel häid bände!
Kevadbänd, 16. juulil 07
PS. Aeg-ajalt küsitakse, kes siis see kevadbändi publik on, kas tudengid, teadusfriigid, looduskaitsjad või mis. Noh, kevadbändi kontsertidel käivad ju need, kellel pole raha, et endale raadiot osta.
Professionaalsed muusikud on narrid
Kõik tuntud bändid on ju moodustatud professionaalsetest muusikutest. Sel ajal kui meie kuulasime ülikoolis loenguid alates elektronorbitaalidestja maatriksite determinantidest kuni naiste seksuaalkäitumise ja märgisüsteemideni, siis professionaalsed muusikud harjutasid muusikakoolis „g-g-g-a-a-a-c-c-c-a-a-a”. Kui meie lugesime raamatuid inimsuhetest, teadvusest, säästvast arengust ja kosmoloogiast, siis nemad laulsid „Mu isamaa mu õnn ja rõõm”. Nüüd meie esineme ja arendame ka kuulaja maailmapilti, kuid professionaalsetel muusikutel polegi, millest laulda. Neil pole ju haridust ega töökogemust. Seetõttu on nad võimelised laulma ainult armastusest ja sedagi väga viletsalt, kuna peale enda kogemuse ei tea nad sellest tuhkagi.
Kuid see ei tähenda, et me professionaalsete muusikute peale üleolevalt vaataksime. Kaugel sellest. Neilgi on oma teatud nišš – nad on meelelahutajad, rahvakeeli narrid. Noh, tuled reedel töölt, närvid on krussis, siis tuleb minna kontserdile bände kuulama. Jood mõned õlled, taustaks esineb Mait Maltis või Lordi. See kõik on närvisüsteemile väga kasulik – narridele kummardus. Osad tublid narrid on spetsialiseerunud teismelistele, näiteks Tanel Padar ja „termikas”. Idee on luua kontserdil kiimane õhkkond, kus noortel oleks huvitav omavahel suhelda. Tänu suurele hulgale narribändidele on täiskasvanute töövõime suurem ja lastel elu põnevam.
Kõige ilusa juures, üks tõrvatilk on selles meepotis. Kuna narrid tööd eriti teha ei oska, siis on nad sunnitud meelelahutusega end üleval pidama. See aga takistab loomingulist tegevust. Näiteks, intelligentsema publiku lemmik, Metsatöll, selle asemel, et uusi ja häid lugusid teha, esitab tuimalt vanu hitte, tuuril nimega „Kosmoses näeme, raisk!” (kas mingi Arne Valmise juhm idee?).
Eesti bändide tõeline Top 5
Vaimutoiduks soovitame kuulata mitteprofessionaalseid muusikuid, kellel on, mida öelda. Nad esinevad tasuta, isetegemise rõõmust ja õlle eest. Käesolevas juhtkirjas toome esile viis bändi, kellest ise eeskuju võtame.
Esiteks, Jaan Pärn ja Pahad Seemned. Pärast aastatepikkust tööd elu põhiväärtuste kallal ometi tartlaste südamed võitnud pahad seemned teevad nüüd omi lugusid: väärikusest, armumisest, igaõhtusest kõrtsiskäimisest jne. Nad teevad seda kõike ääretult rõõmsalt ja imelise paueriga- võtavad jala tatsuma. Pahade seemnete tehniline tase on nii heaks läinud, et on oht muutuda igavaks. Ansambel on sillaks narride maailmast vaimumaailma.
Kreatiivmootori võib aga rahumeeli valida Eesti parimaks bändiks. Kreatiivmootor viljeleb kõiki meie planeedil tuntud muusikastiile, naeruvääristades seejuures nad kõik. Kreatiivmootor on põhimõtteliselt ebamusikaalne, mittemuusika, miinusmuusika. Võib-olla peaks proovima: laseks ühekorraga mingit Jaak Joalat ja Kreatiivmootorit - ehk saame kokku vaikuse? Kahjuks ei tea me, kas Kreatiivmootori tüübid on geeniused või geeniusteks maskeerunud jobud.
Kreatiivmootori täielik vastand on Tartu Popi ja Roki Instituut - teadlaste koolkond, mis ei tee kvaliteedile järeleandmisi, olles Eesti popmuusika progressi mootoriks. Need mehed nalja ei mõista - popmuusika ülesandeks on ühiskonna arendamine, majanduse õitsenguks ja rahva elujärje parandamiseks. Nad isegi ei räägi kunagi midagi, sest sõnad on aur. Üksnes ülitäpselt timmitud ja ratsionaalselt põhjendatud muusika suudab rajada teed uutele teaduslikele ja tehnoloogilistele saavutustele. Kus on Eesti Teadusfondi rahajagajad - eraldage ka sellele instituudile ometi mõni väike miljon!
Täiesti eraldiseisev nähtus Eesti kultuuriloos on aga Inju Kek - nuta või naera. Inju Keki taustal muutub Propeller meinstriimiks. Erinevalt Kreatiivmootorist pole siin kahtlust - kõik ansambli liikmed on luuserid, ebamusikaalsed ja imeliselt lollid. (Daamidele vihje: vennad on lisaks täiega mõmmid.) Mõistmaks Inju Keki muusikat tuleks lähemalt tutvust teha ka ansambli liikmetega ja sellega, kuidas nad end üleval peavad. Inju Kek suudab vastanduda ka näiteks Sex Pistolsile. Kui Sex Pistols väitis, et neid ei huvita muu kui ainult seks, siis Inju Kek näitab, et neil pole ka seksile lootust - luuseritele ju vaevalt keegi annab. Usume, et Inju Kek on Lääne Tsivilisatsiooni mandumise olulisim verstapost.
Eesti muusikute tipp on aga konkurentsitult Agu Laisk, kes teadusredelil pole mitte madalam kui akadeemik. Kuna tase on nii kõrge, siis ei mõista kahjuks meiegi teda hinnata. Igatahes, Agu Laisa bigbändi pikalt kuulata ei jõua, ja ka migit sõnumit pole me veel suutnud tuvastada. Aga me üritame: käime tema loengutes, loeme raamatuid füüsikast ja botaanikast. Ehk hakkab tunneli lõpust valgust paistma.
Inimesed, kes te pole kaotanud kriitikameelt: kirjutage ja joonistage meile, kui näete ja kuulete veel häid bände!
Kevadbänd, 16. juulil 07
PS. Aeg-ajalt küsitakse, kes siis see kevadbändi publik on, kas tudengid, teadusfriigid, looduskaitsjad või mis. Noh, kevadbändi kontsertidel käivad ju need, kellel pole raha, et endale raadiot osta.
Monday, July 2, 2007
Elagu aseksuaalne revolutsioon!
Meie bändis mängis aastaid tagasi kitarri vene noormees Daniil, kellega oleme siiamaani sõbrad. Nii häid soolosid pole Kevadbändis enne ega pärast kunagi mängitud. Eilegi kohtasime teda Zavoodis ja nõudsime talt oma mikrofoni tagasi. Daniil aga rääkis meile ärevalt oma öistest juhtumistest Tartus. Tallinnas oli mingit skulptuuri teisaldatud, mispeale venelased olid linnas suure mässu korraldanud. Daniil ja bassimees Oleg olid ka Tartus üritanud barrikaadidele tõusta.
Kell kaksteist öösel helistas Daniil Olegile, et on aeg minna Annelinna peale mässama. Oleg aga lõi kõhklema, kuna pidi õppima mata kontrolltööks. Mässama siirdus, niisiis, ainult Daniil, kes leidis sahvrist tühja õllepudeli ja lõi selle kohe õue jõudes vastu posti puruks. Kuigi Annelinna öised tänavad olid inimtühjad, hakkas meie noorel mässajal siiski piinlik ja ta viskas suuremad pudelikillud konteinerisse. Siis märkas Daniil kõrvalmaja ees oma endise ülemuse autot. Mõeldud-tehtud, ajas ta käed auto raami alla ja üritas masinat ümber lükata. Auto küll kõikus, kuid ei andnud järele. Peagi juhtus mööda jalutama Kivilinna Gümnaasiumi direktor Ants Serk, kes, teadmata, et tegu on vandalismiaktga, pakkus abi auto remontimisel. Appi tulid ka kaks ööraamatukogust koju siirduvat tudengit. Siis aga süttis naabritädi korteri aken, kes kutsus hilja peale jäänud noored enda juurde teed jooma. Tema abikaasa lubas poistele ette näidata kõrvalmaja garaazhi estakaadi, millel autoremont olevat lausa lust. Daniil pidi endale tunnistama, et mäss kiskus jamaks ja hiilis esimesel võimalusel koju magama.
Tuntud Tartu poeet Lassie otsustas kunsti nimel loobuda suguelust. Vastassugupoole võrgutamine, seksimine, suhtekorraldus – kõik see neelab loomeinimeselt tohutult aega ja ajupotentsiaali. Parimaks lahenduseks võibki olla põhimõtteline aseksuaalsus. Heaks eeskujuks on siin mungad ja nunnad, kes keskajal tsölibaadis elasid ning nõnda edukalt kultuuri ja teadust arendasid. Näiteks, Gregor Mendel elas kloostris ja sorteeris terve elu herneid avastades seeläbi pärilikkuse seaduspärasused. Lassie hüüdlause on „Heterod saunast välja” – vat nii radikaalne on ta! Lisainfot saab näiteks Lassie luulekogust „Inimkonna täisiga” ja tema blogist aadressil lassie.wordpress.com. Lassie annab aseksuaalsusele ka laiema ühiskondliku missiooni hüüdlausega „Säästa loodust. Soorita enesetapp”. Ärgu Lassie järgijad võtku seda üleskutset sõna-sõnalt – üheks enesetapu vormiks ongi aseksuaalsus. Loobugem seksist ja pühendugem puhtale kunstile! Lassie ise kirjutab pisut tagasihoidlikumalt:
Meie hommikuisse ei kosta
Aasalt linnulaulu
Hommikusest multifilmist
Möirgab dinosaurus
Head inimesed! Kui ei tule luuletust, siis seksige! Ärge laamendage.
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd 30.04.2007
Kell kaksteist öösel helistas Daniil Olegile, et on aeg minna Annelinna peale mässama. Oleg aga lõi kõhklema, kuna pidi õppima mata kontrolltööks. Mässama siirdus, niisiis, ainult Daniil, kes leidis sahvrist tühja õllepudeli ja lõi selle kohe õue jõudes vastu posti puruks. Kuigi Annelinna öised tänavad olid inimtühjad, hakkas meie noorel mässajal siiski piinlik ja ta viskas suuremad pudelikillud konteinerisse. Siis märkas Daniil kõrvalmaja ees oma endise ülemuse autot. Mõeldud-tehtud, ajas ta käed auto raami alla ja üritas masinat ümber lükata. Auto küll kõikus, kuid ei andnud järele. Peagi juhtus mööda jalutama Kivilinna Gümnaasiumi direktor Ants Serk, kes, teadmata, et tegu on vandalismiaktga, pakkus abi auto remontimisel. Appi tulid ka kaks ööraamatukogust koju siirduvat tudengit. Siis aga süttis naabritädi korteri aken, kes kutsus hilja peale jäänud noored enda juurde teed jooma. Tema abikaasa lubas poistele ette näidata kõrvalmaja garaazhi estakaadi, millel autoremont olevat lausa lust. Daniil pidi endale tunnistama, et mäss kiskus jamaks ja hiilis esimesel võimalusel koju magama.
Tuntud Tartu poeet Lassie otsustas kunsti nimel loobuda suguelust. Vastassugupoole võrgutamine, seksimine, suhtekorraldus – kõik see neelab loomeinimeselt tohutult aega ja ajupotentsiaali. Parimaks lahenduseks võibki olla põhimõtteline aseksuaalsus. Heaks eeskujuks on siin mungad ja nunnad, kes keskajal tsölibaadis elasid ning nõnda edukalt kultuuri ja teadust arendasid. Näiteks, Gregor Mendel elas kloostris ja sorteeris terve elu herneid avastades seeläbi pärilikkuse seaduspärasused. Lassie hüüdlause on „Heterod saunast välja” – vat nii radikaalne on ta! Lisainfot saab näiteks Lassie luulekogust „Inimkonna täisiga” ja tema blogist aadressil lassie.wordpress.com. Lassie annab aseksuaalsusele ka laiema ühiskondliku missiooni hüüdlausega „Säästa loodust. Soorita enesetapp”. Ärgu Lassie järgijad võtku seda üleskutset sõna-sõnalt – üheks enesetapu vormiks ongi aseksuaalsus. Loobugem seksist ja pühendugem puhtale kunstile! Lassie ise kirjutab pisut tagasihoidlikumalt:
Meie hommikuisse ei kosta
Aasalt linnulaulu
Hommikusest multifilmist
Möirgab dinosaurus
Head inimesed! Kui ei tule luuletust, siis seksige! Ärge laamendage.
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd 30.04.2007
Saab ka ilma meesteta hakkama
Palju on arutletud naiste rolli üle Eesti ühiskonnas, nende karjäärist ja pereelust. Servapidi on siis juttu tulnud ka meestest, näiteks isapalgast või mõnest muust pseudoprobleemist. Meie aga tahaksime puudutada ühte tabuteemat, avada ühe mädapaise. Nimelt: eesti mehed on mõttetud. Kohe seletame ära, miks me seda väidame.
Saadaval vaid kaheksa meest
Saadaval vaid kaheksa meest
Me ei võta seda juttu laest. Käisime hiljuti saunas suure hulga naistega, kes jõudsid tõdemuseni, et mehelesaamise lootust kellelgi neist ei ole. Meie aga, ise abielumehed, võime rahulikult takka tänitada.
Esiteks, pooled mehed on täiega joodikud. Aga siin peame üle kordama lihtsa tõe, millest vallalised naised ei taha kuidagi aru saada – joodikuga pole võimalik koos elada. See on täielikult välistatud! Aga kui me need joodikud mängust välja jätame, siis jätame kohe ka viiskümmend protsenti naisi vanatüdrukuteks või, veelgi hullem, õnnetuteks joodikute kantseldajateks.
Kuid ka ülejäänud poolte meestega on reeglina mingi jama. Umbes viis protsenti on homod, viis protsenti impotendid, lisaks veel igasugused laibavägistajad, loomaarmastajad ja nii edasi. Aga see kõik on ikka veel köömes. Kõige hullem on see, et nendest vähestest, kes veel sõelale jäävad, umbes pooled on Sven Sesteri tüüpi põhimõttelised vanapoisid, kes pole nõus isa rolli etendama. Tõsi, nad hea meelega jagavad oma seemet igale poole, kuid pere eest nad ei hoolitse.
Järgi jääb lõpuks ainult käputäis mehi, kellega võiks põhimõtteliselt pere luua, ehkki nemadki on tõenäoliselt komplekside küüsis vaevlevad üliedevad tüübid. Seega, naistel on tõenäosus endile vähegi normaalset meest leida kaduvväike. Näiteks, meie tuttavate hulgas on ainult kaheksa niisugust meest saadaval: hr Lind, kaasvõitleja Ändu, Veiko Taluste, Martin (kutsutakse Emakalaks), Ken-Marti Vaher, Andrus Värnik ja üks geograaf, kelle nime me ei mäleta.
Aitab moraalist
Kahjuks elab meie ühiskond endiselt selles müüdis, et kõik eesti naised peaksid eestlastele mehele minema. See on aga täiesti mõeldamatu – mehi pole lihtsalt saada. Meil valitseb tohutu lõhe kahe asja vahel: ühelt poolt illusioon õnnelikust eesti perest, teisalt reaalsus üksikutest naistest. Selle illusiooni üks tagajärgi on loll võõraviha – neetud itaallased võtavad meie naised ära! Aga mis need naised siis tegema peavad? Tunnistagem nüüd endile, et naistel pole tegelikult midagi valida. Mõelgem välja mingid võimalikult talutavad lahendused.
Tavaliselt nähakse lahendusi meeste kasvatamises või ümberkasvatamises: piiratakse alkoholi müüki, kutsutakse üles sporti tegema jne. Niisugused meetmed töötavad aga väga pika vinnaga. Kui me hakkame tänaseid poisse kasvatama korralikeks pereisadeks, siis enne aastat 2020 ühiskonnas paranemislootust pole. Pealegi, praegu pole teadmist, kuidas sellist ühiskondlikku kohustust täita.. Seetõttu on täna tarvis hoopis radikaalsemaid meetmeid, kusjuures peamine on saada üle konservatiivsetest väärtushinnangutest ning kohandada ühiskondlik moraal globaliseerunud ja kreenivajanud Eesti konteksti. Tänapäeva üldine moraal, nn. Pulleritsu koodeks, soosib endiselt traditsioonilist eesti emme-issi-lapsed tüüpi pere, kõigele muule vaadatakse heal juhul tolerantselt. Kuid kiiresti muutuv maailma nõuab hoopis uusi peremudeleid.
Appi tulevad lesbid, välismaalased ja palgalised mehed
Näiteks võiksime lubada oma naistel – olgu selleks Ines või meie bändi fännitar Triinu – rahulikult emigreeruda. Praegu on meil kombeks ikka veel viltu vaadata, kui naised välismaale lähevad ja seal mingi sakslasega abielluvad. Aga ärgem kirtsutagem nina ühti! Kui me ei suuda neile mehi garanteerida, siis ei peaks meil olema ka õigust naisi siin kinni pidada! Niisamuti peaksime palju tolerantsemalt, isegi heakskiitvalt suhtuma mitmenaisepidajatesse, näiteks Mart Kivastikku. Kui ikka mõni tubli mees viitsib kahte või kolme naist pidada, ja saab sellega ka hakkama, siis tuleks seda toetada, nii rahaliselt kui moraalselt, näiteks aasta isa tiitliga. Katsume kuidagi kadedusest üle saada – ega polügaamne elu kerge ole!
Loomulikult vajab parandamist ka suhtumine lesbidesse. Lesbilised paarid on paratamatu asendus pereisadele. Lesbipaarid võiksid julgesti üheskoos lapsi kasvatada, mis ongi tegelikult kõige tähtsam. Tegelikult ei peagi olema lesbid. Võivad ju olla ka sõbrannad, kes lepivad kokku, kumma kord on lapsi hoida, et teine võiks minna puhkama või seiklema. Põhiline on luua uus eesti tüüp-peremudel: kaks ema ja lapsed.
Üks võimalusi on üksikemasid rohkem toetada. Praegu makstakse küll emapalka ja mähkmetoetust, aga ühiskonna üldine suhtumine on ikka selline, et otsigu need luuserid naised endile mehed. Püüdkem ometi niisugusest anakronismist jagu saada! Üksikemasid tuleks tegelikult toetada hoopis sügavamatel alustel. Riik võiks põhimõtteliste poissmeeste hulgast palgata riigiametnikud või hanke korras spetsiaalse firma. Need mehed pakuksid riiklikku asendust abielumeestele – meesprostituudid, kes aga arvestavad, et üksikute naiste vajadused on üksikute meeste omadest palju mitmekesisemad. Need palgalised mehed peaksid üksikemadega kohtuma ja nende soove täitma. Peamisteks ülesanneteks kujuneksid laste järele vaatamine, et emme saaks vahepeal lastest puhata, samuti abistamine kodustes töödes, kuid loomulikult ka flirt, seks ja lastetegemine. Üks meesametnik võiks teenendada ühte kuni viit üksikema ning saada palka vastavalt oma jõudlusele ja naiste rahulolule.
Ärgem soojendagem illusioone. Kohanegem olukorraga ja aidakem vägevatel eesti naistel elu edasi viia.
Subscribe to:
Posts (Atom)
