Täna ei räägi me sellest, miks Lennart Meri ja Hannes Tamjärv on/olid punkarid. Me ei põhjenda ka, miks Sõõrukas ja meie trummar Veiko ei ole punkarid. Las nn „humanitaarteadlased” põhjendavad, ja teised humanitaarid võivad sama veenvalt vastu väita; kolmandad võivad siis kokku põimida „tõe”. Meie nii madalale ei lasku, meie räägime asjast – pungist.
Punk: teeme, mis tahame
Hakkasime punkariteks juba seitsmendas klassis. Asi oli selles, et me kasvasime nii suurteks ja tugevateks, et isad ei saanud meile enam rihma anda. Oleksime võinud ise isale kolakat anda, kuid polnud põhjust. Isad küll ülbasid vahest meiega, kuid käisid siiski ka pappi välja ja isegi kaitsesid meid tülides suurte poiste (nimetasime neid lihtsalt Suurteks) ja miilitsa vastu. Me tegime siirupiga endile vägevad harjad pähe ning ehtisime end kettide ja haaknõeltega, täpselt nii nagu eriti tegijad Suured. Nad seletasid, et niisugune välimus on ainuõige, kuna nõnda riietusid ka Johnni Rotten, Vürst, Villu ja üldse kõik punkarid. Pungiidee oli lihtne: kuna meie oleme nüüd suured ja tugevad, siis ei pea me enam kellegi sõna kuulama ja teeme kõik teisiti. Pidasime end üleval nii, et endised rõhujad – lapsevanemad, õpetajad – jõuetult vihastaksid. Panime kooli stendile üles sinimustvalge lipu, kiusasime ja peksime väikseid, vene tunnis panime suitsudki ette. Et näidata oma üleolekut, hankisime pillid ja kola ning asutasime punkbändi nimega Kiimane Krokodill.
Pungiidee nimel pidasime ka Püha Sõda. Ükskord peeti Tallinnas suur punkfestival Kodu pargis. Kuid mida pidime kuulma: laval oli bänd kes ei olnud üldse vihane, solist ei pidanud viisi, pillimehed ei osanud mängida, ja lood olid mingid arusaamatud lorilaulud. Kargasime püsti, vilistasime ja karjusime need luuserid välja! „Kas sellise festivali nimel neetisin ma eile öö otsa oma tagi,” karjus Kartul vihaselt, „fuck! fuck! fuck da mainstream!” Protesti märgiks jõime sel õhtul ära terve kasti Kuldse Odra õlut ja kusesime otse trotuaarile.
Suured ja miilits olid omakorda meist tugevamad. Suurtele katsusime me meeldida. Kui meil vedas, võeti meid kampa. Me allusime meeleldi Suurte korraldustele: poleerisime nende tsikleid, pommisime neile suitsu ja raha jne. Nad olid ju meist tugevamad. Seevastu miilitsat katsusime vältida, aga kui nad meid ikkagi kätte said, siis püüdsime neile samuti igal viisil meeldida. Üldine meetod miilitsatele meeldimiseks oli kõik pahateod sõprade kaela ajada ja veel juurdegi luuletada. Kõik enda ilmselged patud tunnistasime ka üles, kahetsesime ja lubasime endid parandada.
Punk: kritiseerime ühiskonda
Paar aastat hiljem aga taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid, vabadusvõitluse liidrid (oli aasta 1990). Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi. Liikusime edasi ka ülikooli, kus silme ees terendas juba magus positsioon Eesti eliidi hulgas.
Kuid seesama Eesti eliit hakkas meile valmistama üha suuremat pettumust. Laar laskis põllumajanduse põhja. Savisaar toimetas Moskva suuniste järgi. Varem nii targana tundunud intelligents osutus küündimatuks konnatiigiks. Tegijad bändid jooksid laiali või hakkasid viljelema kõige magedamat diskot. Rahvas ajas endale kurjategijatest suurärimeeste eeskujul pättuse abil raha kokku: hämar metsaäri, hall metalliäri, must narkoäri. See kõik ei tundunud eriti jätkusuutlik ega intelligentne. Saime aru, et ühiskond on mäda ja mõistsime pungi sügavat mõtet, mis seda kõike kritiseeris. Samas, punk oli langenud varjusurma. Kojamees, Villu, Trubetsky, Volkonski – kõik kadusid kusagile ära või hakkasid korralikeks. Me oleksime ise jälle punkinud, kuid olime selleks kahjuks liiga hõivatud. Raha oli vaja ja väga vaja ning luuletamise eest palka ei maksta. Me pidime iga päev tööl käima ja samaaegselt jätkama magistriõpinguid. Bänditegemine, ehkki ilus idee, on mõeldud ikkagi noortele enda arendamiseks. Täiskasvanud inimesel pole sellest mingit kasu, ja aega ka niikuinii ei ole.
Punk: alternatiivne valik
Kuid ühel päeval, kevadel 1999, saime ometi aru, et rahale ei saa kogu elu allutada. Jah, raha on tõesti vajalik, kuid sama vajalik on punk. Pungi abil saab kreenikaldunud ühiskonda parandada. Saab pöörata inimeste silmad küüniliselt materialismilt elu põhiväärtustele: nendeks on armastus, puhas loodus, hoolimine elus alla jäänud inimestest, maailma rahu, inimese areng ja eneseleidmine. Just läbi pungi otsustasime ka ise end leida. Pidev enesemüümine peab lõppema, selle asemel tuleb väljendada enda tegelikke tundeid. Võtsime bändi uuesti kokku ja tegime sensatsiooni. Kuigi, peab ütlema, et ega meid rohkem ei mõistetud kui nii palju, et Vana Kartul ei pea viisi.
Aastaid hullult rokkinud, nägime, et fännide hulgas on palju neid, kes toetavad meid lihtsalt kui luusereid. Mitte et nad oleksid hea meelega meid kuulanud, aga intelligentne inimene suudab ju mõista ka luuserit. Rokitaat Riho Baumann tegi Eesti Bändide Andmebaasi eraldi kausta – „alternatiivne liin” – kuhu ka meil on au kuuluda. See maagiline sõna – alternatiivne – tõusis troonile. Kõik ajudega inimesed loobusid karjamentaliteedist ja hakkasid alternatiivseteks. Meie suureks rõõmuks lepiti kokku, et meinstriimi ja enamust tuleb maha teha, vähemust ja teistsugust aga toetada, milline iganes see ka ei oleks. Need olid õnneajad mitte ainult meile, vaid ka pededele, venelastele, naistele, maakatele, friikidele, idiootidele, arstidele. Pungi taassünd! Eesti Televisioon väntas doksarja „Eesti Lood”, mis pühitses kõiki neid alternatiivseid inimesi. Umbes kord kuus näidati ka kevadbändi teemalist filmi „Habemega naised”, mis tegi meist vaat et rahvuskangelased.
Täna toimetame toredasti edasi alternatiivse issanda loomaaia kirjus külluses. Kevadbänd pole ammu enam kõige pungim. Nagu seeni pärast kevadist vihma on areenile tõusnud eriti-eriti alternatiivsed bändid: Kreatiivmootor, Inju Kek, Tallinn Põleb jne. Kevadbändi süüdistatakse liigses musikaalsuses ja korrastatuses. Ka meinstriimi mehed on nagu üks mees asunud „alternatiivset asja tegema”. Alternatiivse soenguga Kerli Padar esitas isegi Eurovisiooni nimelisel alternatiivmuusika konkursil alternatiivse laulu „Kriminaalpartnerid” – eks kurjategijadki ole ju toredad alternatiivsed inimesed!
Alternatiivist on saanud osa meinstriimist. Alternatiivne moodustabki meinstriimi. Ka kõige konservatiivsemad inimesed püüdlevad selles suunas, et kui nad polegi alternatiivsed, siis peab olema vähemalt mingi kiiks. Teadlased otsivad oma identiteeti läbi kiiksuga hobide. Isegi julgemad poliitikud soetavad endale kiikse külge.
Inimesed, tulge mõistusele! Mis toimub? Kas tõesti on see ükskõik, kes sa oled ja mis sa teed, peaasi, et oleks alternatiivne?
Punk: paneme maailma paika
Kogunesime eile Rolli uude klubisse Undergound kriisikoosolekule. „Mis nüüd saab?” muretses Kartul, „Kui kõik teevad niikuinii punki, mis siis meie teeme? Me peame nüüd tegema midagi eriti radikaalset, näiteks astuma lavale palja karaga.” „Häh, mina andsin juba kuuekümne üheksandal aastal kontserdi palja karaga,” sekkus vestlusse meile tundmatu vanamehenäss kõrvallauast, ilmselt Mülleri Sass või Matti Miilius. „Tõepoolest,” mossitas ka Jimi tülpinult, „liputamises pole midagi uut, kõik on juba olnud ammu enne meid. Ja pealegi, mis sõnumit see kannab, kui me lähme lavale tilli näitama?”
Ei-ei. Alternatiive pole enam tõesti mõtet otsida. Meie ühiskond on jõudnud juba mõtlemise ja olemise mitmekesiste mustrite sügava tunnetamise ja tunnustamiseni. Kõik saavad aru, et mitmekesisuses peitub jõud, ja väljasurijaid tuleb turgutada. Punkarid aga peavad nüüd tulema ja eraldama siin sikud lammastest. Me ei saa teisiti, kui et peame jälle uue maailma välja kuulutama, kulugu selleni jõudmiseks või terve elu.
Jah, me ütleme selle välja, et osad inimesed on tegelikult lollid, kusjuures meie kuulume muidugi nende tarkade hulka. Me ei arva, et lollid tuleks tarkadeks õpetada, vaid neile tuleks anda lihtsamaid töid. Me ütleme ka välja, et osade venelastega on see häda, et nad ei oska eesti keelt ning et nad võiksid seda õppida. Me küll kiidame koos Kerli Padariga kõiki tublisid kõrilõikajaid, kuid samas soovitame nad ühiskonnast isoleerida. Mis puutub naistesse, siis on nad küll väga hoolivad, kuid sugugi mitte eriti õiglased. Saagu nad ministriteks, rikkuriteks ja akadeemikuteks, kuid mitte kohtunikeks. Mehed saagu siis pealegi kohtunikeks, aga mitte ministriteks, rikkuriteks ega akadeemikuteks. Meessuguhormoonid keeravad hulga sitta kokku - pooled mehed on agressiivsed juhmardid, kes kukuvad kohe laamendama kui neile vähegi võimu anda. Maakad aga, mis teha, ei näe nii kaugele kui suurlinnade kosmopoliidid. Viimastest võivad saada kõvad rekkamehed. Maakad jäägu aga pigem maa külge, ärgu nad püüdkugi kõrgele lennata. Kas mäletate targa maaka Villu Reiljani valusat meeldetuletust kingsepast ja liistudest?
Oleme ka avastanud, et paljud inimesed on jobud: nende seltskond on igav ja nad võiksid pigem isekeskis istuda kui et lahedaid inimesi tüüdata ja üldist tuju alla kiskuda. Teised inimesed on aga väga lahedad, heidavad head nalja ja on muidu ilusad, ja olgugi nad võibolla juhmid ja ennasttäis, meile meeldivad nad ikka, hängime nendega rõõmsalt koos ringi ja mõnitame nohkareid.
Kuulake ja usaldage Sensatsioonilist Tartu Kevadbändi. Suurest alternatiivide pudrust keedame me kokku sidusa ja õnneliku eesti ühiskonna. Meie teemegi punki.
Punk: teeme, mis tahame
Hakkasime punkariteks juba seitsmendas klassis. Asi oli selles, et me kasvasime nii suurteks ja tugevateks, et isad ei saanud meile enam rihma anda. Oleksime võinud ise isale kolakat anda, kuid polnud põhjust. Isad küll ülbasid vahest meiega, kuid käisid siiski ka pappi välja ja isegi kaitsesid meid tülides suurte poiste (nimetasime neid lihtsalt Suurteks) ja miilitsa vastu. Me tegime siirupiga endile vägevad harjad pähe ning ehtisime end kettide ja haaknõeltega, täpselt nii nagu eriti tegijad Suured. Nad seletasid, et niisugune välimus on ainuõige, kuna nõnda riietusid ka Johnni Rotten, Vürst, Villu ja üldse kõik punkarid. Pungiidee oli lihtne: kuna meie oleme nüüd suured ja tugevad, siis ei pea me enam kellegi sõna kuulama ja teeme kõik teisiti. Pidasime end üleval nii, et endised rõhujad – lapsevanemad, õpetajad – jõuetult vihastaksid. Panime kooli stendile üles sinimustvalge lipu, kiusasime ja peksime väikseid, vene tunnis panime suitsudki ette. Et näidata oma üleolekut, hankisime pillid ja kola ning asutasime punkbändi nimega Kiimane Krokodill.
Pungiidee nimel pidasime ka Püha Sõda. Ükskord peeti Tallinnas suur punkfestival Kodu pargis. Kuid mida pidime kuulma: laval oli bänd kes ei olnud üldse vihane, solist ei pidanud viisi, pillimehed ei osanud mängida, ja lood olid mingid arusaamatud lorilaulud. Kargasime püsti, vilistasime ja karjusime need luuserid välja! „Kas sellise festivali nimel neetisin ma eile öö otsa oma tagi,” karjus Kartul vihaselt, „fuck! fuck! fuck da mainstream!” Protesti märgiks jõime sel õhtul ära terve kasti Kuldse Odra õlut ja kusesime otse trotuaarile.
Suured ja miilits olid omakorda meist tugevamad. Suurtele katsusime me meeldida. Kui meil vedas, võeti meid kampa. Me allusime meeleldi Suurte korraldustele: poleerisime nende tsikleid, pommisime neile suitsu ja raha jne. Nad olid ju meist tugevamad. Seevastu miilitsat katsusime vältida, aga kui nad meid ikkagi kätte said, siis püüdsime neile samuti igal viisil meeldida. Üldine meetod miilitsatele meeldimiseks oli kõik pahateod sõprade kaela ajada ja veel juurdegi luuletada. Kõik enda ilmselged patud tunnistasime ka üles, kahetsesime ja lubasime endid parandada.
Punk: kritiseerime ühiskonda
Paar aastat hiljem aga taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid, vabadusvõitluse liidrid (oli aasta 1990). Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi. Liikusime edasi ka ülikooli, kus silme ees terendas juba magus positsioon Eesti eliidi hulgas.
Kuid seesama Eesti eliit hakkas meile valmistama üha suuremat pettumust. Laar laskis põllumajanduse põhja. Savisaar toimetas Moskva suuniste järgi. Varem nii targana tundunud intelligents osutus küündimatuks konnatiigiks. Tegijad bändid jooksid laiali või hakkasid viljelema kõige magedamat diskot. Rahvas ajas endale kurjategijatest suurärimeeste eeskujul pättuse abil raha kokku: hämar metsaäri, hall metalliäri, must narkoäri. See kõik ei tundunud eriti jätkusuutlik ega intelligentne. Saime aru, et ühiskond on mäda ja mõistsime pungi sügavat mõtet, mis seda kõike kritiseeris. Samas, punk oli langenud varjusurma. Kojamees, Villu, Trubetsky, Volkonski – kõik kadusid kusagile ära või hakkasid korralikeks. Me oleksime ise jälle punkinud, kuid olime selleks kahjuks liiga hõivatud. Raha oli vaja ja väga vaja ning luuletamise eest palka ei maksta. Me pidime iga päev tööl käima ja samaaegselt jätkama magistriõpinguid. Bänditegemine, ehkki ilus idee, on mõeldud ikkagi noortele enda arendamiseks. Täiskasvanud inimesel pole sellest mingit kasu, ja aega ka niikuinii ei ole.
Punk: alternatiivne valik
Kuid ühel päeval, kevadel 1999, saime ometi aru, et rahale ei saa kogu elu allutada. Jah, raha on tõesti vajalik, kuid sama vajalik on punk. Pungi abil saab kreenikaldunud ühiskonda parandada. Saab pöörata inimeste silmad küüniliselt materialismilt elu põhiväärtustele: nendeks on armastus, puhas loodus, hoolimine elus alla jäänud inimestest, maailma rahu, inimese areng ja eneseleidmine. Just läbi pungi otsustasime ka ise end leida. Pidev enesemüümine peab lõppema, selle asemel tuleb väljendada enda tegelikke tundeid. Võtsime bändi uuesti kokku ja tegime sensatsiooni. Kuigi, peab ütlema, et ega meid rohkem ei mõistetud kui nii palju, et Vana Kartul ei pea viisi.
Aastaid hullult rokkinud, nägime, et fännide hulgas on palju neid, kes toetavad meid lihtsalt kui luusereid. Mitte et nad oleksid hea meelega meid kuulanud, aga intelligentne inimene suudab ju mõista ka luuserit. Rokitaat Riho Baumann tegi Eesti Bändide Andmebaasi eraldi kausta – „alternatiivne liin” – kuhu ka meil on au kuuluda. See maagiline sõna – alternatiivne – tõusis troonile. Kõik ajudega inimesed loobusid karjamentaliteedist ja hakkasid alternatiivseteks. Meie suureks rõõmuks lepiti kokku, et meinstriimi ja enamust tuleb maha teha, vähemust ja teistsugust aga toetada, milline iganes see ka ei oleks. Need olid õnneajad mitte ainult meile, vaid ka pededele, venelastele, naistele, maakatele, friikidele, idiootidele, arstidele. Pungi taassünd! Eesti Televisioon väntas doksarja „Eesti Lood”, mis pühitses kõiki neid alternatiivseid inimesi. Umbes kord kuus näidati ka kevadbändi teemalist filmi „Habemega naised”, mis tegi meist vaat et rahvuskangelased.
Täna toimetame toredasti edasi alternatiivse issanda loomaaia kirjus külluses. Kevadbänd pole ammu enam kõige pungim. Nagu seeni pärast kevadist vihma on areenile tõusnud eriti-eriti alternatiivsed bändid: Kreatiivmootor, Inju Kek, Tallinn Põleb jne. Kevadbändi süüdistatakse liigses musikaalsuses ja korrastatuses. Ka meinstriimi mehed on nagu üks mees asunud „alternatiivset asja tegema”. Alternatiivse soenguga Kerli Padar esitas isegi Eurovisiooni nimelisel alternatiivmuusika konkursil alternatiivse laulu „Kriminaalpartnerid” – eks kurjategijadki ole ju toredad alternatiivsed inimesed!
Alternatiivist on saanud osa meinstriimist. Alternatiivne moodustabki meinstriimi. Ka kõige konservatiivsemad inimesed püüdlevad selles suunas, et kui nad polegi alternatiivsed, siis peab olema vähemalt mingi kiiks. Teadlased otsivad oma identiteeti läbi kiiksuga hobide. Isegi julgemad poliitikud soetavad endale kiikse külge.
Inimesed, tulge mõistusele! Mis toimub? Kas tõesti on see ükskõik, kes sa oled ja mis sa teed, peaasi, et oleks alternatiivne?
Punk: paneme maailma paika
Kogunesime eile Rolli uude klubisse Undergound kriisikoosolekule. „Mis nüüd saab?” muretses Kartul, „Kui kõik teevad niikuinii punki, mis siis meie teeme? Me peame nüüd tegema midagi eriti radikaalset, näiteks astuma lavale palja karaga.” „Häh, mina andsin juba kuuekümne üheksandal aastal kontserdi palja karaga,” sekkus vestlusse meile tundmatu vanamehenäss kõrvallauast, ilmselt Mülleri Sass või Matti Miilius. „Tõepoolest,” mossitas ka Jimi tülpinult, „liputamises pole midagi uut, kõik on juba olnud ammu enne meid. Ja pealegi, mis sõnumit see kannab, kui me lähme lavale tilli näitama?”
Ei-ei. Alternatiive pole enam tõesti mõtet otsida. Meie ühiskond on jõudnud juba mõtlemise ja olemise mitmekesiste mustrite sügava tunnetamise ja tunnustamiseni. Kõik saavad aru, et mitmekesisuses peitub jõud, ja väljasurijaid tuleb turgutada. Punkarid aga peavad nüüd tulema ja eraldama siin sikud lammastest. Me ei saa teisiti, kui et peame jälle uue maailma välja kuulutama, kulugu selleni jõudmiseks või terve elu.
Jah, me ütleme selle välja, et osad inimesed on tegelikult lollid, kusjuures meie kuulume muidugi nende tarkade hulka. Me ei arva, et lollid tuleks tarkadeks õpetada, vaid neile tuleks anda lihtsamaid töid. Me ütleme ka välja, et osade venelastega on see häda, et nad ei oska eesti keelt ning et nad võiksid seda õppida. Me küll kiidame koos Kerli Padariga kõiki tublisid kõrilõikajaid, kuid samas soovitame nad ühiskonnast isoleerida. Mis puutub naistesse, siis on nad küll väga hoolivad, kuid sugugi mitte eriti õiglased. Saagu nad ministriteks, rikkuriteks ja akadeemikuteks, kuid mitte kohtunikeks. Mehed saagu siis pealegi kohtunikeks, aga mitte ministriteks, rikkuriteks ega akadeemikuteks. Meessuguhormoonid keeravad hulga sitta kokku - pooled mehed on agressiivsed juhmardid, kes kukuvad kohe laamendama kui neile vähegi võimu anda. Maakad aga, mis teha, ei näe nii kaugele kui suurlinnade kosmopoliidid. Viimastest võivad saada kõvad rekkamehed. Maakad jäägu aga pigem maa külge, ärgu nad püüdkugi kõrgele lennata. Kas mäletate targa maaka Villu Reiljani valusat meeldetuletust kingsepast ja liistudest?
Oleme ka avastanud, et paljud inimesed on jobud: nende seltskond on igav ja nad võiksid pigem isekeskis istuda kui et lahedaid inimesi tüüdata ja üldist tuju alla kiskuda. Teised inimesed on aga väga lahedad, heidavad head nalja ja on muidu ilusad, ja olgugi nad võibolla juhmid ja ennasttäis, meile meeldivad nad ikka, hängime nendega rõõmsalt koos ringi ja mõnitame nohkareid.
Kuulake ja usaldage Sensatsioonilist Tartu Kevadbändi. Suurest alternatiivide pudrust keedame me kokku sidusa ja õnneliku eesti ühiskonna. Meie teemegi punki.
2 comments:
vaja kontrollida:)
mida ma otsin, aitah
Post a Comment