Põhimõtetele kindlaks!

Kuulutame oma metallofonimängija pühakuks

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tuletab meelde, et kõige tähtsam siin elus on jääda kindlaks oma põhimõtetele. Meie enda põhimõte on kõigele vaatamata ikka bändi teha.

Mis teha, keegi ei taha meid kuulata, kuna oleme punk. Näiteks, kui me esinesime Tallinna punkfestivalil „Pane pihta”, siis ortodokssed punkarid vilistasid meid lihtsalt välja. Osad rohelised üritasid meid sokutada esinema roheliste rattaretkel „Kuidas elad, Läänemaa?” Aga ürituse korraldaja Arne Valmis (!) nuuskis välja, et me teeme punki ja keelas meid ära. Keelati ära ka meie eelmises juhtkirjas mainitud tarbimisvastane kontsert Viru Keskuse aatriumis – meid süüdistati, uskuge või mitte, fekaaliporno levitamises. Oleme korduvalt kandideerinud esinemaks mitmesugustel festivalidel tudengibändide konkursist Woodstockini, kuid pole kunagi ühestki eelvoorust edasi pääsenud. Meid ei lasta isegi Viljandi Folgi vabalavale. Viimasel folgil oli Laura sunnitud organiseerima kevadbändi kontserdi ainsal vabal vabalaval – pargipingil. Tänavu hoiab politsei ilmselt sellegi ära, sest lobisesime rumalast peast Aleksander Sünterile välja, et oleme Viljandisse tulemas. Nagu alati spontaansete kontsertidega, nii läheb ka seekord: mingit tänavakaklust ei tule, politsei tõmbab lihtsalt juhtme välja ja soovitab meil viisakalt lahkuda.

Nendes keeldude ja perssesaatmiste ahelates haarab kevadbänd kinni igast pisimast võimalusest kuskil esineda. Näiteks, Jaan Pärn, meie toonane mänedžer, tegi kunagi diili keskerakonnaga: kesikud laenasid meile esinemiseks tasuta võimendid, kevadbänd ja Pärna pruut pidid aga keskerakonnale oma hääled andma. Nii õnnestuski korraldada publikurekordiga kevadbändi kontsert, ehkki, tõsi, kohale saabunud tuhandesed rahvahordid lahkusid enamuses pärast esimest kahte lugu. Muuseas, meie pole mingi erand, keskerakond ongi põhimõtteliste inimeste partei, kes viskavad nurka oma maailmavaate (paljudel polegi tegelikult poliitilisi vaateid) ja hakkavad võitlema õigete põhimõtete eest: Oper ajab raha välja jalgpalli edendamiseks, Kangro Kalevipoja ehituseks, Rebane Sakala Keskuse arenduseks, Kruuda ja Annus äri edendamiseks ja nii edasi. Küsite ehk ka Võsa Petsi kohta – temal oli lihtsalt raha otsas. Nii ka meie, vaprad rokkarid, kui saaks aga esineda, astume kohe kõik keskerakonda. Kui keegi küsib, et kuidas nii, siis vastame: „Noh, kutsuti ja tundus mõistlik, ega see Savisaar siis nii värdjas ju ka ei ole, ta toetab ju meie bändi”.

Aga see on ainult unistus, keskerakonda pole meid kahjuks kutsutud. Seetõttu astusime hoopis üliõpilasseltsi Liivika noorliikmeteks, sest meil lubati seltsi suure maja soojustatud keldris proovi teha. Erinevalt täisliikmetest ei maksa noorliikmed ka kuumaksu. Sellest polnud hullu, et meie akadeemilised isad ja vanamehed (kes olid meist umbes kümme aastat nooremad) selgitasid, et Liivika on karskusselts. Ega bändiproovis peagi õlut jooma, jõime koos kaasvõitlejatega pärast proovi hoopis Krooksus. Kui meie vokalistilt Vanalt Kartulilt fännid küsisid, et kuule, sa enne ju alati mõnitasid korporatsioone, aga nüüd astusid ise liikmeks, siis Kartul vastas rahulikult: „aga proovi on ju vaja kuskil teha, ega niisama pole mõtet esineda”. Meie kitarrist Jimi Hendrix aga avastas, et ta tegelikult ongi „olemuselt korporant – nisuke väheke tropp mees” – ja läbis hiljem ka edukalt Liivika vanamehe eksami. Peame ütlema, et nagu keskerakond, nii on ka korporatsioonid põhimõttekindlate meeste ühendused: ei loe siin moraal ega maailmavaade – omasid tuleb toetada, küllap siis toetatakse vastu. Seame eeskujuks Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis keelas peaminister Laaril tagandada välisminister Sinijärve. EÜS küll nõustus, et Sinijärv ei tule toime, kuid, hei, põhimõtteliselt ei tohi ju oma mehele nuga selga lüüa. Liivikal pole küll riigivalitsemise jõudu, kuid seltsi noorliikmed saavad vähemalt Aino Järvesoolt päritud majas pingpongi mängida ja bändiproovi teha. (Kuuldavasti lõpetas Liivika nüüd küll pingpongi ära, üüris maja välja ja vahetas Järvesoo lihtsalt sularahaks.)

Tänaseks on meid kahjuks Liivikast välja tõstetud, kuid oleme sellegipoolest endile kindlaks jäänud. Bänd kolis Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi, kust meistki said kohe kõvad looduskaitsjad. Meie kammipillimängija Hull Priit küll kobises vaikselt, et „mina ja looduskaitse – kuidas need asjad küll omavahel seotud on?”, kuid me käskisime tal vait olla.

Vat rottide elu on selles mõttes vilets, et nii kui neil õnnestub end kuskil mugavalt sisse seada, hakkavad majaomanikud tegema rotitõrjet. Kui kevadbänd ja veel mõned sõprusbändid olid aastakese loodusringis müdistanud ning end juba peremeesteks lugesid, sai Zavoodi Zoblal villand ja ta viskas kõik rotid tänavale.

Nüüd oleme õnneks saanud jala katoliku kiriku ukse vahele. Kirikus on ju küllaga ruumi, et proovi teha ja bändi kola hoida – meil on palju vanu vene võime, mis võtavad kõvasti ruumi. Kevadbänd on otsustanud pöörduda katoliku usku. Käesoleva juhtkirjaga kuulutame ka oma metallofonimängija Maarja pühakuks. Vana Kartul, tuntud küünik, peab juba plaani, et võiks teha kevadbändi tuuri mööda Eesti kirikuid. Jimi Hendrix aga tunneb, et tegelikult ta ongi „olemuselt katoliiklane – nisuke tasane tüüp”. Ja kevadbänd ongi ju tegelikult gospel.

Kevadbänd, 26. juulil 07

Sensatsioon - bändil on sõnum!

Kui avati Viru Keskus, siis üritasime selle juhti Ants Vasarat veenda, et ta lubaks meil seal aatriumis kontserdi anda. Enne Vasaraga kohtumist aga mõtlesime läbi, mida talle rääkida. Muidugi pidime varjama, et kavatseme anda tarbimisvastase kontserti. Põhiline mure oli meil, et mis me vastame, kui ta küsib meie sõnumi kohta. Õnneks lohutas meid doktor Pärn, et ta ei saa seda küsida, kuna ühelgi tuntud eesti bändil pole mitte mingisugust sõnumit. Vaevalt et siis Ants Vasar üldse saab selle peale tulla, et meil võiks mingi sõnum olla.

Professionaalsed muusikud on narrid

Kõik tuntud bändid on ju moodustatud professionaalsetest muusikutest. Sel ajal kui meie kuulasime ülikoolis loenguid alates elektronorbitaalidestja maatriksite determinantidest kuni naiste seksuaalkäitumise ja märgisüsteemideni, siis professionaalsed muusikud harjutasid muusikakoolis „g-g-g-a-a-a-c-c-c-a-a-a”. Kui meie lugesime raamatuid inimsuhetest, teadvusest, säästvast arengust ja kosmoloogiast, siis nemad laulsid „Mu isamaa mu õnn ja rõõm”. Nüüd meie esineme ja arendame ka kuulaja maailmapilti, kuid professionaalsetel muusikutel polegi, millest laulda. Neil pole ju haridust ega töökogemust. Seetõttu on nad võimelised laulma ainult armastusest ja sedagi väga viletsalt, kuna peale enda kogemuse ei tea nad sellest tuhkagi.

Kuid see ei tähenda, et me professionaalsete muusikute peale üleolevalt vaataksime. Kaugel sellest. Neilgi on oma teatud nišš – nad on meelelahutajad, rahvakeeli narrid. Noh, tuled reedel töölt, närvid on krussis, siis tuleb minna kontserdile bände kuulama. Jood mõned õlled, taustaks esineb Mait Maltis või Lordi. See kõik on närvisüsteemile väga kasulik – narridele kummardus. Osad tublid narrid on spetsialiseerunud teismelistele, näiteks Tanel Padar ja „termikas”. Idee on luua kontserdil kiimane õhkkond, kus noortel oleks huvitav omavahel suhelda. Tänu suurele hulgale narribändidele on täiskasvanute töövõime suurem ja lastel elu põnevam.

Kõige ilusa juures, üks tõrvatilk on selles meepotis. Kuna narrid tööd eriti teha ei oska, siis on nad sunnitud meelelahutusega end üleval pidama. See aga takistab loomingulist tegevust. Näiteks, intelligentsema publiku lemmik, Metsatöll, selle asemel, et uusi ja häid lugusid teha, esitab tuimalt vanu hitte, tuuril nimega „Kosmoses näeme, raisk!” (kas mingi Arne Valmise juhm idee?).

Eesti bändide tõeline Top 5

Vaimutoiduks soovitame kuulata mitteprofessionaalseid muusikuid, kellel on, mida öelda. Nad esinevad tasuta, isetegemise rõõmust ja õlle eest. Käesolevas juhtkirjas toome esile viis bändi, kellest ise eeskuju võtame.

Esiteks, Jaan Pärn ja Pahad Seemned. Pärast aastatepikkust tööd elu põhiväärtuste kallal ometi tartlaste südamed võitnud pahad seemned teevad nüüd omi lugusid: väärikusest, armumisest, igaõhtusest kõrtsiskäimisest jne. Nad teevad seda kõike ääretult rõõmsalt ja imelise paueriga- võtavad jala tatsuma. Pahade seemnete tehniline tase on nii heaks läinud, et on oht muutuda igavaks. Ansambel on sillaks narride maailmast vaimumaailma.

Kreatiivmootori võib aga rahumeeli valida Eesti parimaks bändiks. Kreatiivmootor viljeleb kõiki meie planeedil tuntud muusikastiile, naeruvääristades seejuures nad kõik. Kreatiivmootor on põhimõtteliselt ebamusikaalne, mittemuusika, miinusmuusika. Võib-olla peaks proovima: laseks ühekorraga mingit Jaak Joalat ja Kreatiivmootorit - ehk saame kokku vaikuse? Kahjuks ei tea me, kas Kreatiivmootori tüübid on geeniused või geeniusteks maskeerunud jobud.

Kreatiivmootori täielik vastand on Tartu Popi ja Roki Instituut - teadlaste koolkond, mis ei tee kvaliteedile järeleandmisi, olles Eesti popmuusika progressi mootoriks. Need mehed nalja ei mõista - popmuusika ülesandeks on ühiskonna arendamine, majanduse õitsenguks ja rahva elujärje parandamiseks. Nad isegi ei räägi kunagi midagi, sest sõnad on aur. Üksnes ülitäpselt timmitud ja ratsionaalselt põhjendatud muusika suudab rajada teed uutele teaduslikele ja tehnoloogilistele saavutustele. Kus on Eesti Teadusfondi rahajagajad - eraldage ka sellele instituudile ometi mõni väike miljon!

Täiesti eraldiseisev nähtus Eesti kultuuriloos on aga Inju Kek - nuta või naera. Inju Keki taustal muutub Propeller meinstriimiks. Erinevalt Kreatiivmootorist pole siin kahtlust - kõik ansambli liikmed on luuserid, ebamusikaalsed ja imeliselt lollid. (Daamidele vihje: vennad on lisaks täiega mõmmid.) Mõistmaks Inju Keki muusikat tuleks lähemalt tutvust teha ka ansambli liikmetega ja sellega, kuidas nad end üleval peavad. Inju Kek suudab vastanduda ka näiteks Sex Pistolsile. Kui Sex Pistols väitis, et neid ei huvita muu kui ainult seks, siis Inju Kek näitab, et neil pole ka seksile lootust - luuseritele ju vaevalt keegi annab. Usume, et Inju Kek on Lääne Tsivilisatsiooni mandumise olulisim verstapost.

Eesti muusikute tipp on aga konkurentsitult Agu Laisk, kes teadusredelil pole mitte madalam kui akadeemik. Kuna tase on nii kõrge, siis ei mõista kahjuks meiegi teda hinnata. Igatahes, Agu Laisa bigbändi pikalt kuulata ei jõua, ja ka migit sõnumit pole me veel suutnud tuvastada. Aga me üritame: käime tema loengutes, loeme raamatuid füüsikast ja botaanikast. Ehk hakkab tunneli lõpust valgust paistma.

Inimesed, kes te pole kaotanud kriitikameelt: kirjutage ja joonistage meile, kui näete ja kuulete veel häid bände!

Kevadbänd, 16. juulil 07

PS. Aeg-ajalt küsitakse, kes siis see kevadbändi publik on, kas tudengid, teadusfriigid, looduskaitsjad või mis. Noh, kevadbändi kontsertidel käivad ju need, kellel pole raha, et endale raadiot osta.

Elagu aseksuaalne revolutsioon!

Meie bändis mängis aastaid tagasi kitarri vene noormees Daniil, kellega oleme siiamaani sõbrad. Nii häid soolosid pole Kevadbändis enne ega pärast kunagi mängitud. Eilegi kohtasime teda Zavoodis ja nõudsime talt oma mikrofoni tagasi. Daniil aga rääkis meile ärevalt oma öistest juhtumistest Tartus. Tallinnas oli mingit skulptuuri teisaldatud, mispeale venelased olid linnas suure mässu korraldanud. Daniil ja bassimees Oleg olid ka Tartus üritanud barrikaadidele tõusta.

Kell kaksteist öösel helistas Daniil Olegile, et on aeg minna Annelinna peale mässama. Oleg aga lõi kõhklema, kuna pidi õppima mata kontrolltööks. Mässama siirdus, niisiis, ainult Daniil, kes leidis sahvrist tühja õllepudeli ja lõi selle kohe õue jõudes vastu posti puruks. Kuigi Annelinna öised tänavad olid inimtühjad, hakkas meie noorel mässajal siiski piinlik ja ta viskas suuremad pudelikillud konteinerisse. Siis märkas Daniil kõrvalmaja ees oma endise ülemuse autot. Mõeldud-tehtud, ajas ta käed auto raami alla ja üritas masinat ümber lükata. Auto küll kõikus, kuid ei andnud järele. Peagi juhtus mööda jalutama Kivilinna Gümnaasiumi direktor Ants Serk, kes, teadmata, et tegu on vandalismiaktga, pakkus abi auto remontimisel. Appi tulid ka kaks ööraamatukogust koju siirduvat tudengit. Siis aga süttis naabritädi korteri aken, kes kutsus hilja peale jäänud noored enda juurde teed jooma. Tema abikaasa lubas poistele ette näidata kõrvalmaja garaazhi estakaadi, millel autoremont olevat lausa lust. Daniil pidi endale tunnistama, et mäss kiskus jamaks ja hiilis esimesel võimalusel koju magama.

Tuntud Tartu poeet Lassie otsustas kunsti nimel loobuda suguelust. Vastassugupoole võrgutamine, seksimine, suhtekorraldus – kõik see neelab loomeinimeselt tohutult aega ja ajupotentsiaali. Parimaks lahenduseks võibki olla põhimõtteline aseksuaalsus. Heaks eeskujuks on siin mungad ja nunnad, kes keskajal tsölibaadis elasid ning nõnda edukalt kultuuri ja teadust arendasid. Näiteks, Gregor Mendel elas kloostris ja sorteeris terve elu herneid avastades seeläbi pärilikkuse seaduspärasused. Lassie hüüdlause on „Heterod saunast välja” – vat nii radikaalne on ta! Lisainfot saab näiteks Lassie luulekogust „Inimkonna täisiga” ja tema blogist aadressil lassie.wordpress.com. Lassie annab aseksuaalsusele ka laiema ühiskondliku missiooni hüüdlausega „Säästa loodust. Soorita enesetapp”. Ärgu Lassie järgijad võtku seda üleskutset sõna-sõnalt – üheks enesetapu vormiks ongi aseksuaalsus. Loobugem seksist ja pühendugem puhtale kunstile! Lassie ise kirjutab pisut tagasihoidlikumalt:
Meie hommikuisse ei kosta
Aasalt linnulaulu
Hommikusest multifilmist
Möirgab dinosaurus

Head inimesed! Kui ei tule luuletust, siis seksige! Ärge laamendage.

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd 30.04.2007

Saab ka ilma meesteta hakkama

Palju on arutletud naiste rolli üle Eesti ühiskonnas, nende karjäärist ja pereelust. Servapidi on siis juttu tulnud ka meestest, näiteks isapalgast või mõnest muust pseudoprobleemist. Meie aga tahaksime puudutada ühte tabuteemat, avada ühe mädapaise. Nimelt: eesti mehed on mõttetud. Kohe seletame ära, miks me seda väidame.

Saadaval vaid kaheksa meest

Me ei võta seda juttu laest. Käisime hiljuti saunas suure hulga naistega, kes jõudsid tõdemuseni, et mehelesaamise lootust kellelgi neist ei ole. Meie aga, ise abielumehed, võime rahulikult takka tänitada.

Esiteks, pooled mehed on täiega joodikud. Aga siin peame üle kordama lihtsa tõe, millest vallalised naised ei taha kuidagi aru saada – joodikuga pole võimalik koos elada. See on täielikult välistatud! Aga kui me need joodikud mängust välja jätame, siis jätame kohe ka viiskümmend protsenti naisi vanatüdrukuteks või, veelgi hullem, õnnetuteks joodikute kantseldajateks.

Kuid ka ülejäänud poolte meestega on reeglina mingi jama. Umbes viis protsenti on homod, viis protsenti impotendid, lisaks veel igasugused laibavägistajad, loomaarmastajad ja nii edasi. Aga see kõik on ikka veel köömes. Kõige hullem on see, et nendest vähestest, kes veel sõelale jäävad, umbes pooled on Sven Sesteri tüüpi põhimõttelised vanapoisid, kes pole nõus isa rolli etendama. Tõsi, nad hea meelega jagavad oma seemet igale poole, kuid pere eest nad ei hoolitse.

Järgi jääb lõpuks ainult käputäis mehi, kellega võiks põhimõtteliselt pere luua, ehkki nemadki on tõenäoliselt komplekside küüsis vaevlevad üliedevad tüübid. Seega, naistel on tõenäosus endile vähegi normaalset meest leida kaduvväike. Näiteks, meie tuttavate hulgas on ainult kaheksa niisugust meest saadaval: hr Lind, kaasvõitleja Ändu, Veiko Taluste, Martin (kutsutakse Emakalaks), Ken-Marti Vaher, Andrus Värnik ja üks geograaf, kelle nime me ei mäleta.

Aitab moraalist

Kahjuks elab meie ühiskond endiselt selles müüdis, et kõik eesti naised peaksid eestlastele mehele minema. See on aga täiesti mõeldamatu – mehi pole lihtsalt saada. Meil valitseb tohutu lõhe kahe asja vahel: ühelt poolt illusioon õnnelikust eesti perest, teisalt reaalsus üksikutest naistest. Selle illusiooni üks tagajärgi on loll võõraviha – neetud itaallased võtavad meie naised ära! Aga mis need naised siis tegema peavad? Tunnistagem nüüd endile, et naistel pole tegelikult midagi valida. Mõelgem välja mingid võimalikult talutavad lahendused.

Tavaliselt nähakse lahendusi meeste kasvatamises või ümberkasvatamises: piiratakse alkoholi müüki, kutsutakse üles sporti tegema jne. Niisugused meetmed töötavad aga väga pika vinnaga. Kui me hakkame tänaseid poisse kasvatama korralikeks pereisadeks, siis enne aastat 2020 ühiskonnas paranemislootust pole. Pealegi, praegu pole teadmist, kuidas sellist ühiskondlikku kohustust täita.. Seetõttu on täna tarvis hoopis radikaalsemaid meetmeid, kusjuures peamine on saada üle konservatiivsetest väärtushinnangutest ning kohandada ühiskondlik moraal globaliseerunud ja kreenivajanud Eesti konteksti. Tänapäeva üldine moraal, nn. Pulleritsu koodeks, soosib endiselt traditsioonilist eesti emme-issi-lapsed tüüpi pere, kõigele muule vaadatakse heal juhul tolerantselt. Kuid kiiresti muutuv maailma nõuab hoopis uusi peremudeleid.

Appi tulevad lesbid, välismaalased ja palgalised mehed

Näiteks võiksime lubada oma naistel – olgu selleks Ines või meie bändi fännitar Triinu – rahulikult emigreeruda. Praegu on meil kombeks ikka veel viltu vaadata, kui naised välismaale lähevad ja seal mingi sakslasega abielluvad. Aga ärgem kirtsutagem nina ühti! Kui me ei suuda neile mehi garanteerida, siis ei peaks meil olema ka õigust naisi siin kinni pidada! Niisamuti peaksime palju tolerantsemalt, isegi heakskiitvalt suhtuma mitmenaisepidajatesse, näiteks Mart Kivastikku. Kui ikka mõni tubli mees viitsib kahte või kolme naist pidada, ja saab sellega ka hakkama, siis tuleks seda toetada, nii rahaliselt kui moraalselt, näiteks aasta isa tiitliga. Katsume kuidagi kadedusest üle saada – ega polügaamne elu kerge ole!

Loomulikult vajab parandamist ka suhtumine lesbidesse. Lesbilised paarid on paratamatu asendus pereisadele. Lesbipaarid võiksid julgesti üheskoos lapsi kasvatada, mis ongi tegelikult kõige tähtsam. Tegelikult ei peagi olema lesbid. Võivad ju olla ka sõbrannad, kes lepivad kokku, kumma kord on lapsi hoida, et teine võiks minna puhkama või seiklema. Põhiline on luua uus eesti tüüp-peremudel: kaks ema ja lapsed.

Üks võimalusi on üksikemasid rohkem toetada. Praegu makstakse küll emapalka ja mähkmetoetust, aga ühiskonna üldine suhtumine on ikka selline, et otsigu need luuserid naised endile mehed. Püüdkem ometi niisugusest anakronismist jagu saada! Üksikemasid tuleks tegelikult toetada hoopis sügavamatel alustel. Riik võiks põhimõtteliste poissmeeste hulgast palgata riigiametnikud või hanke korras spetsiaalse firma. Need mehed pakuksid riiklikku asendust abielumeestele – meesprostituudid, kes aga arvestavad, et üksikute naiste vajadused on üksikute meeste omadest palju mitmekesisemad. Need palgalised mehed peaksid üksikemadega kohtuma ja nende soove täitma. Peamisteks ülesanneteks kujuneksid laste järele vaatamine, et emme saaks vahepeal lastest puhata, samuti abistamine kodustes töödes, kuid loomulikult ka flirt, seks ja lastetegemine. Üks meesametnik võiks teenendada ühte kuni viit üksikema ning saada palka vastavalt oma jõudlusele ja naiste rahulolule.

Ärgem soojendagem illusioone. Kohanegem olukorraga ja aidakem vägevatel eesti naistel elu edasi viia.

Vanainimesed jaanitulest eemale!

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tänavu jaanitulele ei läinud, ja ilmselt ei lähe ka edaspidi. Põhjus lihtne – me oleme selleks liiga vanad. See on küll traagiline tõdemus, kuid siiski parem kui kolmekümneaastasena neoondressides jaanitulel ringi perutada. Meil on meel kurb ja pisargi tilgub klaviatuurile – küll tahaks purjus peaga kihutada mööda Eesti tanklaid ja pidusid ning otsida oma sõnajalaõit, aga jah – meil pole sinna enam asja.

Jaaniöö on ikka rohkem noorte värk. Lapsed saavad nii kaua üleval olla kui tahavad, sest vanemad on nad lihtsalt unustanud. Noored neiud saavad paljalt kasteheina sees püherdada ja nõnda ehk saavad „tanu alla”. Noored mehed aga loodavad keppi saada. Need, kellel naiste hulgas lööki pole, ei kaota samuti lootust ja hüppavad üle lõkke või sõidavad jalgrattaga otse tulle. Kui nad siis leekidesse kukuvad, saab neile osaks suur tähelepanu: kutsutakse kohale kiirabi, palju abilisi koguneb ümber ja nende hulgas on ka kaastundlikke näitsikuid. Nohkarid loodavad, et purjus naised neile annavad. Samuti loodavad nohkarid, et ise purju juues polegi nad ehk nii nohkarid. (Mõlemad oletused vastavad, muuseas, tõele.) Noormeestel on jaaniööl üldse palju võimalusi tähelepanu võita: veavad köit, võtavad naisi tantsima, laulavad. Enamikke valdab aga rännukirg: mehed, minek, minek! Kuhu täpselt minnakse, seda ei tea keegi. Millegipärast loodavad kõik, et autojuht on kaine, ja kui ei ole, siis avastab keegi tagaistmelt või pagasnikust, et ta ise on tegelikult täitsa kaine. Üldiselt kehtib jaaniööl põhimõte: kui keel on pehme, siis mõte on ikka väga selge.

Kevadbänd on otsustanud vanadusele vastu astuda püstipäi ja avatud meelega. Vananemine on täiesti paratamatu nähtus, mis tabab iga keskealist. Mõttetu on seda kuidagi edasi lükata, maha vaikida või noort inimest teeselda. Näiteks, meie kaasvõitleja Ändu on juba neljakümne viie aastane, aga osaleb endiselt kõikidel tudengite läbudel. Selle asemel võiks laste järele vaadata või vähemalt juua koos omavanustega. Naabertalu Meinart – vanus 40 – kutsub sünnipäeval kõik vanad sõbrad kokku ja üritavad siis koos hommikuni juua. Näha on, et mehed ei naudi seda, vaid püüavad isseendile tõestada, et on veel vägevad noored metsapullid. Müller aga (kui vana ta juba on?) ajab endal habeme ja vuntsid maha, et noorem välja paista, paneb ketsid jalga, nokkmütsi pähe (varjab kiilaspäisust!), kondoomid tasku ning läheb Tanel Padar & The Sun või Rivo kontserdile teismelisi tüdrukuid lantima. Meie meelest on see naeruväärne. Meie heidame õhtul vara magama, et homme reipamad olla. Anname nõu ka kõigile teistele: keskea tunnete te selle järgi ära, et karvad kolivad pealaelt kõrvadesse ja ninna. Ärge siis petke endid, et olete noored! Ärge minge noori segama ja olge lihtsalt vanad.