Kevadbänd vabaduse otsinguil 2: Püstitagem monument!

Naeruväärne sammas

Käisime eelmisel nädalal Tallinnas kontserti andmas. Kuna me jääme tavaliselt hiljaks ja ei jõua soundchecki, siis otsustasime seekord end ületada. Lisaks sellele, et üritasime eelnevalt kõik lood korralikult selgeks õppida, hakkasime juba varavalges hääletama. Autojuhid ületasid meie ootusi ja võtsid meid kohe peale. Üldse peabki ütlema, et mida ilusamateks muutuvad autod, seda paremini võetakse peale. Me ise oleme nende autode omanike peale kadedad, nimetame neid halvustavalt keskklassiks, rikkuriteks, pededeks jne. Kui nad meid oma tagaistmele võtame, siis oleme muidugi viisakad. Viimasel Tallinna-tretil rääkisid need „peded” muidugi Tallinna rajatavast vabadussambast. Nad olid kõik igasuguse samba vastased: mõttetu rahva raha raiskamine, anakronistlik madalalaubaliste värk, Eesti teeb sellega end lihtsalt lolliks.

Me julgesime ka autojuhtidelt küsida, miks nad meid peale võtsid. Mersumees ütles, et ta isegi tudengipõlves hääletas palju ja on sellest õppinud selgeks elementaarse solidaarsuse: ole sa automees või jalamees, kõigil on võrdsed õigused, sealhulgas liikumisvabadus. Niisugust solidaarsust polevat aga vabadussamba pooldajatel, kelle meelest hääletajad on lihtsalt rahvarämps – ostku endale vähemalt mingi pann kui paremast autost jõud üle ei käi. Tõepoolest, miks ei võtnud meid peale ükski vabadussamba pooldaja? Ju nad siis ei näe, et me oleme tegelikult nendega võrdsed.

Maasturimees (meie slängis masturbeerija) seletas: hääletaja pealevõtmine ei maksa midagi, küll aga säästab hääletaja raha, ühiskond toimib efektiivsemalt, maksud ei tõuse, majandus maandub pehmelt. Samas, vabadussamba meestel niisugune mõistus puudub – nemad panevad kogu raha sambasse, mis ei tooda sentigi. Hääletajaid nad siis ka peale ei võta, kuna ei taipa niikuinii ühiskonda efektiivsemaks muuta. Tõepoolest, pidime meiegi nentima, ega see vabadussamba seltskond ju tulevikule ei mõtle, ikka minevikule.

Üks naisterahvas, kellele värske mees-sõber oli ostnud kollase Kia, võttis meid peale puhtast kaastundest. „Eesti on väike,” kõneles ta, „iga inimene on tähtis. Vihma võib ka hakata sadama ja te võite niimoodi külmetuda.” Ta ei pidanud paljuks isegi meile Neste tanklast jäätist osta. „Valitsusel pole aga mingit kaastunnet,” jätkas see tubli naine, kes töötas Tallinki osakonnajuhatajana, „kaastundlik komisjon mõtleks ka meie koduvenelastele, maausulistele ja patsifistidele, keda niisugune sammas ju ainult ärritab.” Ka meiega pole see sammas arvestanud, sest me ei mäleta ajalootundidest Vabadussõjast tuhkagi ja ei tahagi midagi mäletada.

Fallos ja rist - lihtsa Eesti inimese teejuhid

Aga kuna me jõudsime Tallinnasse neli tundi enne saundi algust, siis leidsime aega ka näitusel võidutöö kavandiga tutvuda. Kavand oli suhteliselt väike ja süütu, kuid kui meile selgitati, et see hakkab kõrguma all-linnast üle Toompea, viis kujutlusvõime bändi meesliikmed aega, mil kauges nooruses alasti peegli ees seistes avastasime enda väikse tilli kasvanud mehiseks, lahinguvalmis falloseks – oh, sa kurat, mis sellega kõik teha saab! Sellega saab naisi panna, nii et nad nutavad mul käes. Nad paluvad „ära tee, mul on valus,” aga mina rautan neid seda kõvemini ja maksan neile kätte kõige alanduse eest. Siis ma pritsin naised oma seemet täis ning sellest hetkest alates peavad nad mulle alluma ja minu jõudu tunnistama.

Meie bändi naisliikmed kiljatasid hirmunult, kui kuulsid, et kahekümne kaheksa meetrine fallos seatakse püsti. Kuid nad kohanesid olukorraga kiiresti – ega nad mingid eilased ole. Nad katsusid halva mängu juures head nägu teha, tänasid viisakalt muuseumitöötajaid ning põgenesid peldikuakna kaudu. Hiljem saundtshekis nad vabandasid, et see sambakavand olnud väga tore, aga neil olevat kiire olnud ja pea olevat ka valutanud.

Aga bändi meesliikmed jäid muuseumisse sammast imetlema – niivõrd hea oli jälle tunda seda kunagist võitu ja vabadust, mis selle fallose näol ootamatult sülle langes, pärast alandavat lapsepõlve, kus isa-ema ja õpetajad meid kamandasid ja tüdrukud meie üle itsitasid. Samba ümber tungles teisigi mehi erinevas vanuses, silmis imeline rõõm, ning meie pead polnud enam norgus, vaid me hoidsime lõugu võimukalt õieli ja selgi sirgetena.

Kõige rohkem vaidlusi tekitas tohutu rist selle samba otsas. Me olime näinud seda sümbolit kirikus altari kohal, kusjuures risti külge oli naelutatud verine, surnud mees, kes vaatas etteheitvalt meie peale: „vaadake, teie tapsite mu jõhkralt ja piinarikkalt, aga kui te olete korralikud, võite loota minu andestusele”. See õõvastav sümbol – seda näeme ka kaeblikult huilgaval kiirabiautol ning vägivaldses ajaloofilmis rüütlite kilpidel – oli nüüd tõstetud meie samba tippu.

„Rist on meid tapnud Saksa ja Taani ristirüütlite märk,” pahandas meie transamees Meelis, „Aga just Vabadussõjas, Võnnu lahingus, saime neist jagu. Pandagu selle fallose otsa hoopis mingi Eesti sümbol, näiteks Kuldmamma!”

Vahepeal oli jälle mehi juurde kogunenud – peaminister Andrus Ansip oma turvameeskonnaga püüdis lähemale trügida. „Rist on tegelikult päris hea idee,” seletas Andrus tasakaalukalt. „Ristirüütlid lõid barbaarsesse Eestisse korra majja ja meid võeti lõppkokkuvõttes Euroopasse. Rist loob euroopalikku korda, manitseb inimesi töökusele ja korralikkusele: naised, kuulake meeste sõna; mehed, ärge tapke, ärge varastage, ärge rikkuge abielu, olge sõnakuulelikud ja alandlikud, küllap Jumal ja minagi siis näeme, et te olete õiged.”

„Kuule Andrus, sellist juttu rääkisid sa mulle juba kaheksakümne kuuendal aastal Kukulinna pioneerilaagris, kui korjasid kõigilt allkirju kirjale Karl Vainole ja Arnold Rüütlile, et need Maarjamäe memoriaali ometi valmis ehitaksid.” vaidles meie kitarrist Jimi, „Aga mis vabadussammas see on, mis manitseb inimesi orjalikkusele?”

„Kallis Jimi, ega siin polegi mõeldud inimese vabadust,” jäi Ansip ometi rahulikuks, „vaadakem asju laiemalt! See on Eesti vabadus. Õppigem mõtlema riiklikult! Eesti võitles ennast vabaks. Selleks, et see vabadus säiliks, peab iga kodanik osa oma isiklikust vabadusest riigile ohverdama. Muidu tulevad venelased ja panevad siia punase viisnurga.”

„Põhiline on ikka see fallos,” sekkus üks turvameestest, et vaidlejaid lepitada. „See tuletab meelde, kuidas me Vabadussõjas venelastele peksa andsime. Kui venelased seda sammast näevad, siis on nad madalad kui muru ja ei julge enam linna peal mässata.”

„Jah, kuradi venelased,” hõikas meie trummar Veiko vahele, „paras neile, et nad tookord Vabadussõja kaotasid, selleks ongi seda sammast vaja, et nad oma kaotust igavesti mäletaksid.” Seepeale kostis heakskiidumõmin – kõik nägid, et võidusammas on ikka õige asi, ja surusid Ansipil tänulikult kätt.

Monument keskklassi vabadusele

Pärast saundtshekki läksime verekeskusesse doonoriteks. Nimelt selgus, et tegemist pole mitte tavalise kontserdiga, vaid ühtlasi doonoripäevaga ja Prussakovi Nimelise Rattaühingu kümnenda aastapäevaga. See nn „rattaühing” on alati võidelnud kõige eest, kes on elule jalgu jäänud: inimesed, kes vajavad doonoriverd; jalgratturid, kelledele autod pidevalt otsa sõidavad; raamatupood, mis ei suuda kesklinnarenti maksta; Husseini Iraak, kelle vastu oli kogu maailm. Ka kevadbändi on nad alati kuulanud, kuna oleme luuser-bänd.

Muuhulgas olid prussakovlased välja munenud ka vabadussamba konkursil teiseks tulnud töö „Meie inimesed”. See oli erinevas vanuses tiim arhitektidest, semiootikutest, filosoofidest, ajakirjanikest, sotsiaalteadlastest. Kuna nad said ka 150 000 krooni suuruse preemia, siis nõudsime pärast kontserti, et nad meile õlut välja teeksid. Kuid selle asemel nad hoopis kiitsid meie bändi Eesti parimaks ja meenutasid, et Tallinnas on kuiv seadus. Nad jootsid meile esinemishonorariks, niisiis, keefiri ja andsid selgitust nende „vabaduspulkade” kohta.

„Me loobusime fallilisest sambast kui naisi diskrimineerivast sümbolist” ütles tuntud noor arhitekt ja demokraat Marten Kaevats, keda pereringis kutsutakse Väikevennaks. „Miks ei võiks teha niisugust sammast, mis arvestab ka naistega – ja üldse inimestega? Teiseks, mis kasu on riiklikust iseseisvusest kui inimene pole ikka vaba? Niisiis loobusime me ahistavast ristist ja täitsime kogu etteantud territooriumi pulkadega ehk Eesti inimestega. Me leidsime, et vabadust ei saa tähistada sünge sammas, vaid vabadus tuleb tuua inimesteni. Nii sümboliseerivadki hoopis meie arvukad postid Eesti rahvast kogu selle mitmekesisuses. Iga pulk võib teisest erineda, oma mõtteid mõelda ja oma lugu jutustada. Läheb teile veel keefiri, bändimehed?” Peab ütlema, et see seltskond on tõesti väga sümpaatne ja õilsameelne. Nad suhtuvad Eesti naistesse või vähemalt oma tiimikaaslasesse ajakirjanik Merit Koplisse niivõrd suure lugupidamisega, et suutsid saada üle kiusatusest jälle oma fallost eksponeerida. Ehkki Prussakovi pulkinimesed olid maa küljes kinni, oli neid vähemalt märgatud – siit vabaduseni on vaid väike samm.

Kas pole paradoksaalne, küsib nüüd kevadbänd. Vabadussamba teevad need loojad nendele inimestele, kes pole tegelikult oma mõtetes vabad, vaid kes elavad autoritaarse kollektivismi müüdis. Need on inimesed, kelle tänuväärne võitlus Eesti vabaduse eest tuleneb nende kinnismõtetest ehk mõtlemisvabaduse puudumisest. Aga just nende inimeste ennastohverdava töö ja võitluse vili ongi Eesti riiklik iseseisvus, millele on rajatud vaba mõtlemisega keskklass: mersumees, masturbeerija ja Tallinki osakonnajuhataja. Ärge siis mõnitage neid samba-inimesi! Ilma nendeta oleksime Nõukogude Liidus, valiksime Putinit ja sõidaksime null-kuuega. Püstitatagu siis see sammas, et lihtne tööline võiks suurema innuga hommikuti üles ärgata, pühendamaks oma elu keskklassi rahakotile.

Jah, see on hindamatu kingitus, et Eestil on nii arenenud intelligents: arhitektid, semiootikud, filosoofid, jalgratturid, ajakirjanikud, sotsiaalteadlased. Neil tuleks meie meelest lasta ka see Prussakovi alternatiivne monument üles seada – vabade ja võrdsete inimeste pluralistlik bigbänd. See oleks tegelikult monument mersumehele, masturbeerijale ja Tallinki osakonnajuhatajale, kes on oma mõtlemises vabad inimesed. Nad ise ei saanud monumendikonkursis osaleda ja neil pole ka aega seda kunagi külastada, sest nad on nii hõivatud: eluasemelaen, autoliising, ülemus, abikaasa, lapsed, imidž – see kõik röövib nende vaba aja. Ärge unustage, need vabad inimesed teevad vahest rohkemgi tööd kui orjad! Kuid kelle heaks? Eks ikka sellesama intelligentsi heaks, kes neid oma monumendiga tunnustada tahtis. Kui poleks Tallinna oma tuhandete vabade ettevõtjatega, siis poleks võimalik ülal pidada ka Tartut.

Monument intelligentsi vabadusele

Me olime küll kuulnud Väikevenna seisukohta, kuid siiski ei näita see veel, mida arvab asjast Eesti intelligents tervikuna. Tasakaalustatud pildi saamiseks otsustasime intervjueerida ka teisi Tallinna mõttehiiglasi.

„Mis sina sellest sambajandist arvad?” küsisime dissidentlikult ettevõtjalt Erko Valgult, rattaühingu juhilt. „Kas sinul pole mitte täna sünnipäev? Palju õnne!” Kuid Erko juba magas ja me ei saanudki teada, mis uued ideed tema peas võivad liikuda.

Tuntud noor semiootik ja luuletaja Mihkel Kaevats oli küll veel ärkvel, kuid tema geniaalse aju oli täielikult vallutanud meem viimasest marsast – peagi oli intellektuaal kadunud.

Ka meil käskisid Tallinna inimesed voodisse heita. Selles linnas polegi kombeks öö läbi ringi jõlkuda, vaid heidetakse magama, et hommikul kainelt ja puhanult tööle asuda: Erko sõitis esimese katamaraaniga Helsingisse, Väikevend lendas Hispaaniasse jne.

Hommikul külastasime professor Rein Ruutsood, kes peaks ometi olema juba nii vana mees, et ei lase suurlinna tühjast sekeldamisest end kaasa vedada ja on nõus vabaduse teemal filosofeerima. Kuid eksisime – tuntud sotsiaalteadlane oli hõivatud koduveini ajamisega. Ei mingit süvaanalüüsi – jõime klaasi toorest, haput õunaveini ja reisisime tagasi Tartusse, et anda hooaja avakontsert Roki ja Rolli Klubis.

Seekord võttis meid peale järjekordne intellektuaal – kolumnist Andrus Kivirähk, kes on kogunud tuntust ühiskonnakriitiliste võllanaljadega. Omavahel ajab meie esihumorist aga täitsa mõistlikku juttu. Ka tema oli samba vastane, sest see ahistavat vähemusi ja inimesi üldse ning degradeerib Eesti Venemaaga samale arengutasemele – Pätsi aega. „Niisugune ristiga sammas sobiks pigem kusagile surnuaiale,” laitis ussisõnade teadja. „Minu ettepanek on, et unustame selle Vabadussõja üldse ära.”

Me taipasime, et Eesti intelligents ei vajagi vabadussammast, isegi mitte Kaevatsite „Meie inimesi”. Intelligentsi jaoks „meie” tähendab ju tegelikult tervet maailma, „meie” hulgas on isegi Hussein ja bin Laden. Vabadus ei saa intelligentsi jaoks olla järelikult ei rohkem ega vähem kui terve maailma vabadus. Nii saatis intelligents Eesti poisid Afganistani ja Iraaki, et ka mosleminaised saaksid vabaduse. Püstitatagu siis kolmas vabaduse monument meie intelligentsile! Sellel monumendil võiks olla õnnelik Afganistani koolitüdruk arvutit näppimas, Põhja-Korea riisikasvataja traktoriroolis ja Sudaani neegrinaised õlut limpsimas. Ainult niisugust vabadust tunnistab meie intelligents. Puhtalt eestikeskne vaade jääb aga paratamatult liiga natsionalistlikuks, konfliktseks, väiklaseks, nartsissistlikuks, ksenofoobseks, kolklikuks, lühinägelikuks.

Vabadus või armastus?

Roki ja Rolli Klubis pidi meie kontsert algama kell seitse, kuid lükkus üheksa peale. Niisiis, ei jäänud meil muud üle kui istuda ja mõistatada, kas Roll ise ka end näole annab ja õlled välja teeb. Kõigil oli ootamisest frustratsioon. Jutt läks igasuguste suhete peale.

„Mina ei suuda kunagi ühtki inimest puudutada,” kurtis Kartul, „isegi terekätt ei julge ma kellelegi anda, sest austusest teise privaatsuse vastu kardan teda kuidagi ahistada.”

„Mina ei julge inimesi isegi mitte kõnetada,” pihtis seepeale Jimi. „Ma kardan paaniliselt, et võiksin kedagi segada.”

„Minuga on lugu veelgi hullem,” keeras nüüd Helen vindi üle. „Mina häbenen inimesele otsa vaadata, isegi vilksamisi ei julge kedagi vaadata. Kogu aeg on niisugune tunne, et teine inimene tahab vaba olla ja mina ahistan teda oma pilguga. Aga häda on selles, et nii ma ei leia endale meest.”

„Mina tahaksin ka pruuti,” muretses varumees Veiko, „aga ma ei ole nõus vabadusest loobuma. Ma olen isemõtleja ja ma pole nõus, et keegi mind piiraks.”

Kohutav lugu, mõistsime me äkitselt ja ühiselt. Võideldes vabaduse eest ei olnud me märganudki, et vabadus on tegelikult võõrandumine ja üksindus. Selgub, et me oleme iseenda ja kaasinimeste vabaduse nii tähtsaks teinud, et ei saa enam üksteise poole vaadatagi. Kes see siga oli, kes meile valetas, et vabadus on hea? Vabadus on ju tegelikult halb! Vaat siis, kuhu vabadus välja viib! Imelist jumalikku valgust heitev pirn lõi korraga põlema meie peades ja südametes. Inimene peaks püüdlema hoopis vabaduse vähenemise suunas, vastastikuse sõltuvuse, koostöö ja armastuse eest!

„Mind ei huvita enam vabadus. Pistke persse oma vabadussammas!” hüüdis Kartul, kevadbändi liider. „Tänasest päevast peale hakkan ma hoopis armastama! Teid kõiki siin ümber!” Midagi nii ilusat ja sügavalt õiget polnud keegi juba ammu kuulnud. Bänd ja fännid – kõik tõusime püsti, surusime käsi, embasime ja suudlesime. Kõige kiiremini kohanesid ootamatu revolutsiooniga Eelika ja Anton, kes astusid sealsamas sugulisse vahekorda. Inimesed nutsid rõõmust. Äkitselt ei tea kust välja ilmunud Roll tegi kõigile õlut välja. Algas vägev kontsert.

Kevadbänd, 13. septembril 07